Olen maailmakodanik, õigemini saan selleks ametlikult 28.veebruaril, kui võtan oma reisikoti ning asun teele- suunaks Lõuna-Aafrika Vabariik, Jeffreys Bay. Kogu maailmas tuntud surfarite paradiis. Aga mina ei lähe sinna surfama, kui aus olla siis ma isegi ei oska surfata. Ehk leian mahti kohapeal proovi teha, aga see ei ole kindlasti esmatähtis. Lähen sinna ennast leidma ja otsima vastuseid küsimustele, mida ma hetkel isegi veel küsimusteks ei oska formuleerida. Ei, see ei ole ka palverännak, isegi mitte ligilähedale- see on puhkus, kuhu on kombineeritud suurel hulgal päikest, loodetavasti palju seiklusi ning uusi tutvusi ja sekka ka 5 päeval nädalas 8 tundi vabatahtlikku tööd ühes kohalikus lasteaias. Olla abiks kahele kohalikule kasvatajale, kes peavad igapäevaselt hoolitsema ca 25 lapse eest, kellel vanust kuni 6 aastat. See on justkui samm tagasi lapsepõlve- mängime, laulame, tantsime, teeme ekskursioone, õpime. Lisaks sellele peaksin kaasa aitama ka kohaliku kommuuni arengule, aga mida see endast täpsemalt kujutab, selgub kohapeal.
Miks siis? See idee oli kuskil minu ajusopis juba väga ammu ning nüüd, kus majandus rusub ja rutiin argipäeva nii halliks muudab, on aeg minekuks just väga küps. Nüüd te küsite, et kauaks ma sinna lähen? Nojah, kuna teekond sinna on suhteliselt pikk, siis olen plaaninud seal veeta 4 nädalat või tsiteerides ühte kallist inimest- kuradi kuu aega...:) ning olen Tallinnas tagasi 29.märtsil.
Siia reisipäevikusse proovin kirja panna kõik oma tegemised ja muljed kohapealsest elust-inimestest, kultuurist, loodusest-kõigest mis mainimist väärt. Juhul kui interneti ja arvutitega lood halvasti on, siis luban käsi südamel, et seda juttu saab lugeda hiljemalt aprilli alguses, sest varun enda jaoks kindlasti ka märkmiku ja posu pastakaid.
C'est la vie.
No comments:
Post a Comment