Esimest korda safaril ehk kuidas me lõvi läheduses biltongi sõime :D

Õnneks möödus öö rahulikult. Kära baaris oli küll suhteliselt kõva, aga siiski sain magada. Ja erikülalisi ei astunud ka uksest sisse...Äratus oli meil varajane, umbes kell 6.30, selleks et 7.45 valmis olla. Ootasime Racheliga hommikusööki, aga selleni me ei jõudnudki, sest juba 7.45 oli meie takso ukse ees ning me võtsime ette suuna Port Elisabethi. Seal, ühes hotellis võttis meid peale meie safarimatka juht Malcolm. Ta oli umbes 60-aastane hallipäine meesterahvas, kes oli seda safarimatkajuhi tööd juba umbes 9 aastat teinud ja seda kõigest hobi korras.

Addo park asus suhteliselt kaugel, umbes 1.5 tunni autosõidu kaugusel. Meiega liitusid veel 3 inglise kutti (nimed olen ära unustanud...) ja tee pealt võtsime veel peale 7 sakslast (nende nimesid mäletan veel vähem, üks oli vist Wiebeke ja üks Rolf jne...). Addo elevandipark ise oli jube äge!!! Nägime väga lähedalt elevante ja no neid oli ikka palju. Mitte nii nagu tavaliselt loomaaedades, et ema ja isaelevent ja siis poeg, vaid neid oli kümnete kaupa. Elevandivaatlust tehes palus Malcolm meil aknad kinni panna, sest ta väitis, et elevant võib londi aknast sisse torgata ja siis karmauhti inimese sealt välja tõmmata (nagu ma seda usuks....:D) Kui üks elevant meie suunas kõndis ja Malcolm tema "viiendale jalale" osutas, siis ütles ta, et see on erutunud sellest, et meie autos on üks eestlane ja eestlasi ei ole see elevant kunagi näinud:P Pärast elevandipargi tuuri lõppu viidi meid sööma. Sõime nuudlirooga, kuhu oli lisaks nuudlitele ja aedviljadele pandud ka ohtras koguses sealiha ja minul see liha sisse ei läinud...Mingi imelik kõrvalmaitse oli küljes ja jätsin osa sellest lihtsalt taldriku peale alles. Kui üks inglise kuttidest seda märkas, siis küsis ta kas võib selle ära süüa. Mina muidugi lubasin, sest tema silmadest oli näha et viimased päevad peopanemist ei olnud just väga hästi mõjunud ja lõpuks oli mehepojal söögiisu tagasi tulnud. :))

Pärast lõunasööki korjasime oma asjad kokku ja läksime välja. Seal ootas meid juba tõeline safariauto, külgedelt lahtine ja sisse andis ronida...lühemad inimesed pandi ette ritta ja mingil põhjusel sattusin ka mina nende hulka :D Aga koha osas mul pretsentsioone ei olnud, ikkagi päris hea koht oli:) Pargi nimi, kus meie safariretk jätkus oli Schotia park. Kuna teed seal ei olnud just kõige siledamad, siis saime me ikka päris kõvasti "põrutatud". Aga see kõik oli seda väärt- nägime ninasarvikuid, kaelkirjakuid, lõvisid, jõehobusid. Ühesõnaga põhimõtteliselt seda kuulsat "Big Five"'i. Lisaks igasuguseid linde ja sõralisi ning kabjalisi, kelle nimesid ma isegi eesti keelde tõlkida ei oska. vahepeal tegime pisikese kohvipausi ja siis jätkus jälle meie reis.

See oli üks uskumatult sisutihe ja pikk päev, mille kulminatsiooniks olid 2 isalõvi 5 meetri kaugusel autost ning meie autos kuivatatud liha- biltongi- söömas ja Amarillot joomas. See viimane oli muide õigemagus:D Muidugi lõvide nalju tuli hirmus palju, näiteks ütles Malcolm, et kui üks lõvidest peaks Rachelit ründama, siis saame meie autos kooris laulda- bye, bye, Ms American pie...Minul käskis ta naljaga pooleks autost välja minna, et demonstreerida teistele lõvide haistmis-ja kuulmismeelt, aga ma ei teinud seda. Elu oli ikka liiga kallis :D Õhtul pakuti meile veel üks tore õhtusöök, mida serveerisid safarite juhid-riis, kana, aedviljad jne. Pluss veel aafrikapärane magustoit-puding. Kui me selle kõik ära olime söönud ja arutanud sakslastega, kui mõttetu on eurovisioon, siis võis kodutee jälle alata. Öine safari tagasi bussi enam üldse ei tõmmanud, pigem hirmutas kui kuskil pimedas oli näha valgeid silmi ja ei saanud aru, mis loomaga tegu on:D Ahjaa, Malcolm juhatas söömiskohas meid meelsasti ka tualetti kasutama, öeldes et mehed minge vasakule, naised paremale, läbi põõsaste, üle ämblike ja usside....Mis te arvate kui mitu naist WC-sse minna julges? hehe...Taksos, teel Island Vibe'i, ma juba magasin ja seda sõna otseses mõttes. Rachel kiitles taksojuhile, milliseid kuulsaid staare ta näinud on- see mõjus kui unejutt mulle :D magama sain umbes kell pool 1 ja seda ka vaid sellel põhjusel, et käisin Phillippit otsimas, et temalt telefoni laadimiseks adapterit saada, aga ta oli nii purjus, et ei leidnud seda üles. Oh jah, no juhtub!

Mind ümbritsevad närvilised inimesed ehk Eike soovitus- rahunege maha!

Laupäeva hommiku sisustasin ma netis. Saatsin mõned kirjad ning tegime samal ajal Racheliga ka plaane Addo Elevandiparki minemiseks. Pärast planeerimist ja hinna teadasaamist ütles Phillipp et tema ei tule. Loomulik kadu, mis muud...

Lõuna ajal läksime koos Racheliga linna peale. Tema tahtis saata mõned postkaardid ja mina tahtsin lihtsalt kõndida, et mitte Phillippiga tõtt vahtida. Olime umbes 1,5 tundi linna peal. Leidsime ühe laheda raamatupoe, kus müüdi kasutatud raamatuid, mille sai pärast lugemist tagasi tuua ja ümber vahetada uue vastu. Väga kihvt idee! Sellist asja võiks Eestiski arendada!

Pärast linnatuuri pleesitasime rannas ja võtsime päikest. Kuna mina eriti punaseks saada ei tahtnud, siis lahkusin varakult. Hiljem sain aru, et oleks pidanud isegi varem ära tulema...Kuna kõht oli tühi ja kuidagi igav oli, siis tegin veel ühe linnatuuri ja ostsin viinamarjamaitselist Fantat ja paki krõpse ning jalutasin Island Vibe'i. Kuna õhtusöögini oli aega, siis võtsin oma uue raamatu ja lugesin seda. Phillipp muudkui käis toast sisse ja välja, oli kuidagi rahutu. Tundus et mõte "mittemillegi" tegemisest ei sobinud sellele noormehele mitte. Tahtsin talle mingi hetk käratada, et rahunegu maha, aga keerasin lõpuks selja, panin kõrvaklapid pähe ja nautisin lugemist. Polnud enam ammu aega olnud lugeda...

Kell 6 tundsin, kuidas ma muutusin ka ise närviliseks. Island Vibe saabud trobikond lapsi ja 2 poissi pandi minu tuppa. Need olid sellised kahtlased poisid, mõtlesin et äkki jään millestki ilma, aga õnneks see nii ei läinud. Lisaks närvilisele olukorrale toas, olin ma ennast ikkagi rannas olles täielikult ära põletanud. See omakorda tähendas, et minu kätele ja jalgadele oli tekkinud vana hea päikeseallergia. Peale selle olid minu kõrvad tulipunased ning ma tundsin et enam "paremaks" minna ei saa!

Esimene reede Mustal Mandril ehk Eike hakkab tegutsema

Reedehommikul olin mina esimene selles seltskonnas, kes ärkas. Käisin dushi all ja jõin kohvi. Kella veerand üheksa ajal saabus Melissa. Ta võttis minu enne peale ja siis tuli Rachelile järgi. Ikka selle sama pisikese autoga:) Koolis oli tavaline päev. Hommikul mängisid lapsed õues, siis toimus söömine, pesu ja õppimine. Mina võtsin hommikul kätte ja hakkasin peenraid rohima, et saaks selle asja veidi paremaks. Plaanisin ka esmaspäeval kaasa võtta labida ja hangu Island Vibe'st.

Pärastlõunal tegi Julia mulle nimekirja asjadest, mida neil vaja on, seega mööduski hilisem aeg shopates Kaubamajas. Ja kujutage ette või mitte, aga kaubamajad on siin küll nii suured, et elevandidki mahuvad sisse. Täitsa lõpp! Minu ostunimekirjas olid: maisijahu (10 kilo), suhkur (5 kilo) ja suures koguses vett endale. Vesi on siin muide maailma parim. Ma poleks iial osanud arvata et siin nii head maitsega veed on!

Phillipp ja Rachel näisid omavahel väga hästi läbi saavat. Rääkisime loomaparki minemisest ja ma mainisin, et ühinen nendega väga hea meelega. Hiljem toas olles Phillipp uuris, et kas ma ikka
tahan nendega kaasa tulla ja siis ma jäin mõtlema, et mehel vist Racheliga mingi oma plaan:P Aga see mind ei takistanud, ütlesin et MUIDUGI ma tahan tulla!

Oli reede ja ma olin õnnelik, et sain oma asjad ostetud kooli jaoks ning koopiadki olid tehtud. Tundus et ma olin ainuke, kes siin tegutseb vabatahtlikuna- Go Eike, go!- mõtlesin ma endamisi.
Umbes kella viie ajal jäin ma magama ning ärkasin täpselt kell 19.30, täpselt õhtusöögi ajal. Õhtusöögiks oli tortilla. Äärmiselt vürtsikas värk, aga ma pean tunnistama, et sellest sai minu lemmiktoit Aafrikas olemise ajal. Istusime Racheliga ühes lauas ja ajasime juttu. Phillipp, kes oli agulituurile läinud, ei olnud veel kell kaheksagi kohal...Lõpuks ta ikkagi saabus, poolpurjakil olekus ja ütles et tal pole kunagi nii lahe olnud, kui seal. Nojah, tundus et meie Racheliga olime ainukesed, kes seda tuuri täiega ei nautinud. Olin jällegi üllatavalt väsinud ning baar kohe üldse ei kutsunud, kuigi oli reede õhtu. Võibolla oli see sellest imelikust kõhukorinast...nimelt hakkas õhtul minu kõht hirmsasti korisema ja tegi seda kuni järgmise hommikuni...Lootsin endamisi, et ei ole omale mingit kohalikku hullukorinatõve saanud... Öö möödus ka närviliselt. Mingi hetk astusid tuppa mingid suvalised kutid ja kui ma poolunes ennast üles ajasin, siis kadusid nad jälle ära. Õnneks midagi varastatud ei olnud! Õues oli jube lärm, pidu üks kõvemaid üle pika aja...sain tõesti vaevu magada ja magasin vist isegi lõppkokkuvõttes üle. Kell 9 uinusin ja kell 8 ärkasin:) Eks ma siia ju ka puhkama tulin, seega ei näe selles magamises midagi halba;)

Seiklus jätkumas ehk minu tuppa saabus lõpuks ka üks vabatahtlik

Pärast õhtusööki oma tuppa minnes tabas mind üllatus. Minu tuppa olid uued kotid tekkinud. Mõtlesin, et tore, saabki juttu puhuda...ja tore oli see ju tõepoolest, sest minu üllatuseks oli selleks toanaabriks Sveitsi kutt Phillip. Kui ma teda esimest korda nägin, siis mõtlesin endamisi, et huvitav kas nad panevad inimesi paaridesse siin ....:D Selles mõttes oli muidugi antud muudatus positiivne, et kui midagi pärastlõunal teha tahaks, siis oleks ta vast ikka nõus kuskile minema ja koos "chillima". U never know, mis võib juhtuda. Igatahes suutsin ma juba esimesel kohtumisel ennast tema ees lolliks teha, sest ta vabandas juba ette, et on suur pidutseja ning et võib vahel purjus peaga sisse sadada ja mina ütlesin vastu, et pole hullu, et ta niiviisi purjus sisse astub, sest näiteks hetkel ei saanud ma üldse aru, et ta purjus on. Selle peale vastas Phillip, et täna ta küll midagi joonud ei ole...Tubli Eike, väga tubli! Ma ikka ei suuda uskuda, et ma asjast nii valesti aru sain:))

Veidi hiljem samal õhtul saabus tuppa lisaks üks iisraeli tüdruk Alona. Ta oli tunduvalt rohkem üllatunud kui mina, kui ta kuulis minu rõõmust häält, kes teatas, et selles toas on ka üks meesterahvas:P Ülerahvastatud ma ütlen! Alona pidi jääma vaid kaheks ööks. Öö iseenesest möödus väga rahulikult, vaatamata sellele, et Alona avastas, et tema rahakott on ära varastatud koos kogu sularahaga mis tal oli. Millal see juhtus, mina aru ei saanud. Väidetavalt millalgi receptionis olles...Phillipit ma ei näinudki öösel oma voodis. Hommikul tuli ka välja põhjus miks. Nimelt oli ta pimedas ja purjus peaga valesse tuppa läinud ning siis hommikul aru saanud, et selles voodis kus mina magasin, oli hoopis üks karvane surfar:P No juhtub!