Teise nädala esimesel päeval ärkasin üles suure väsimusega. Viisin kooli toiduasjad ära ning koopiadki. Õpetajad vaatasid seda kõike suure tänuga. Kooli jõudsin kahjuks suure hilinemisega, sest Melissa ei leidnud meile autot. Tundus uskumatu probleemina, aga paraku see nii juba oli. Päev möödus mängides, lauldes ja külalisi vastu võttes. Nimelt tuli üks saksa vanapaarike meie juurde. Tegemist oli kolmele eelkoolile annetusi tegevate inimestega. Sel ajal kui naine rääkis Juliaga juttu, suhtlesin mina mehega- õigem oleks vist öelda sakslasest mehega, kelle ingliskeel oli alla igasuguse arvestuse. Nii see siis läkski, et mina rääkisin inglise keeles ja tema purssis mulle saksa keelt vastu. Õnneks sain ka enam-vähem tema jutule pihta, seega 15 minutit keelepraktikat :) Vastasin aga genau ja genau...
Sel päeval pani Julia mind ka laste nimesid kirjutama. Kui ma muud selgeks ei saanud, siis ingliskeele spellimise kontrolltööna võis seda külla võtta. Aafrika nimed on ikka keerulised- Quathu, Radjen, Rahjan, Borain, Johnique, Jamiriqjie jne....Nalja sai igatahes palju ja Julia ei olnud üldse kuri selle pärast, et laste tööde korjamine võttis rohkem aega kui tavaliselt.
Kell 1 saadeti meile Shawn järgi. Püüdsime talle seletada et pärast kella 12 ei ole meil koolis midagi teha, sest lapsed lähevad siis magama. Veel saime teada et teisipäeval peame minema aedu koristama. Mina endamisi muigasin, mõeldes mida nad küll seal minu puhastatud aias teha tahavad.
Vahemärkus: Annette teatas mulle, et ma peaksin omale Aafrikas olles mehe muretsema, et mul oleks ka pärastlõunal midagi teha. Ahhaa!
Pärastlõunal shoppamas käies sain aru, et Rachel on ikka üks igavene ameerika tibi. Küll ostab ta omale padjapüüre, siis küürib lisaks ise oma wc-potti ja lisaks eelnevale on ta kogu aeg otsinud pesumaja, kus oma pesu ise ära pesta. Ei, mitte saata oma pesu pesumajja, vaid ise pesta, sest väidetavalt ta ei usalda neid pesejaid...Yeah right!? Lahterdasin selle teema sinna kategooriasse, kus oli ka Phillipi küsimus- kas koolis on kõik lapsed musta nahaga? Milles nende probleem on...
Õhtusöögiks oli jälle hamburger nagu igal esmaspäeval. Vaatamata faktile et olin lõuna ajal paki krõpsu ära söönud, pugisin selle toidu omale kenasti sisse. Isutuse üle küll kurta ei saanud!
Minu tuppa saabus ka uus kutt, Adam, kes hakkas mulle kergelt närvidele käima, kui ta pidevalt sisse-välja jooksis ja mingil hetkel mulle lausa tundus, et ta nuusutas mingit pulbrit. Aina paremaks läheb, mõtlesin endamisi. See oli ka kõige negatiivsem kogemus minu terve reisi ajal, sest mul puudub austus igasuguste inimeste vastu, kes narkootikume kasutavad. Sellest vahejuhtumist tulenevalt käisin kell 9.30 endale ka omaette tuba küsimas, aga kahjuks ei olnud midagi vaba ja pidevalt ühest toast teise kolida ma ka ei tahtnud. Ei teagi, millest selline meeleolu muutus tuli. Võib-olla oli see kõik sellest, et rääkisin õhtul Pireti ja isaga ning koduigatsus tuli hetkeks peale...Tallinnas sadas lund.
Vaatamata öisele trallile, sain ma päris hästi magada.
Friday, September 18, 2009
Wednesday, June 17, 2009
Esimest korda safaril ehk kuidas me lõvi läheduses biltongi sõime :D
Õnneks möödus öö rahulikult. Kära baaris oli küll suhteliselt kõva, aga siiski sain magada. Ja erikülalisi ei astunud ka uksest sisse...Äratus oli meil varajane, umbes kell 6.30, selleks et 7.45 valmis olla. Ootasime Racheliga hommikusööki, aga selleni me ei jõudnudki, sest juba 7.45 oli meie takso ukse ees ning me võtsime ette suuna Port Elisabethi. Seal, ühes hotellis võttis meid peale meie safarimatka juht Malcolm. Ta oli umbes 60-aastane hallipäine meesterahvas, kes oli seda safarimatkajuhi tööd juba umbes 9 aastat teinud ja seda kõigest hobi korras.
Addo park asus suhteliselt kaugel, umbes 1.5 tunni autosõidu kaugusel. Meiega liitusid veel 3 inglise kutti (nimed olen ära unustanud...) ja tee pealt võtsime veel peale 7 sakslast (nende nimesid mäletan veel vähem, üks oli vist Wiebeke ja üks Rolf jne...). Addo elevandipark ise oli jube äge!!! Nägime väga lähedalt elevante ja no neid oli ikka palju. Mitte nii nagu tavaliselt loomaaedades, et ema ja isaelevent ja siis poeg, vaid neid oli kümnete kaupa. Elevandivaatlust tehes palus Malcolm meil aknad kinni panna, sest ta väitis, et elevant võib londi aknast sisse torgata ja siis karmauhti inimese sealt välja tõmmata (nagu ma seda usuks....:D) Kui üks elevant meie suunas kõndis ja Malcolm tema "viiendale jalale" osutas, siis ütles ta, et see on erutunud sellest, et meie autos on üks eestlane ja eestlasi ei ole see elevant kunagi näinud:P Pärast elevandipargi tuuri lõppu viidi meid sööma. Sõime nuudlirooga, kuhu oli lisaks nuudlitele ja aedviljadele pandud ka ohtras koguses sealiha ja minul see liha sisse ei läinud...Mingi imelik kõrvalmaitse oli küljes ja jätsin osa sellest lihtsalt taldriku peale alles. Kui üks inglise kuttidest seda märkas, siis küsis ta kas võib selle ära süüa. Mina muidugi lubasin, sest tema silmadest oli näha et viimased päevad peopanemist ei olnud just väga hästi mõjunud ja lõpuks oli mehepojal söögiisu tagasi tulnud. :))
Pärast lõunasööki korjasime oma asjad kokku ja läksime välja. Seal ootas meid juba tõeline safariauto, külgedelt lahtine ja sisse andis ronida...lühemad inimesed pandi ette ritta ja mingil põhjusel sattusin ka mina nende hulka :D Aga koha osas mul pretsentsioone ei olnud, ikkagi päris hea koht oli:) Pargi nimi, kus meie safariretk jätkus oli Schotia park. Kuna teed seal ei olnud just kõige siledamad, siis saime me ikka päris kõvasti "põrutatud". Aga see kõik oli seda väärt- nägime ninasarvikuid, kaelkirjakuid, lõvisid, jõehobusid. Ühesõnaga põhimõtteliselt seda kuulsat "Big Five"'i. Lisaks igasuguseid linde ja sõralisi ning kabjalisi, kelle nimesid ma isegi eesti keelde tõlkida ei oska. vahepeal tegime pisikese kohvipausi ja siis jätkus jälle meie reis.
See oli üks uskumatult sisutihe ja pikk päev, mille kulminatsiooniks olid 2 isalõvi 5 meetri kaugusel autost ning meie autos kuivatatud liha- biltongi- söömas ja Amarillot joomas. See viimane oli muide õigemagus:D Muidugi lõvide nalju tuli hirmus palju, näiteks ütles Malcolm, et kui üks lõvidest peaks Rachelit ründama, siis saame meie autos kooris laulda- bye, bye, Ms American pie...Minul käskis ta naljaga pooleks autost välja minna, et demonstreerida teistele lõvide haistmis-ja kuulmismeelt, aga ma ei teinud seda. Elu oli ikka liiga kallis :D Õhtul pakuti meile veel üks tore õhtusöök, mida serveerisid safarite juhid-riis, kana, aedviljad jne. Pluss veel aafrikapärane magustoit-puding. Kui me selle kõik ära olime söönud ja arutanud sakslastega, kui mõttetu on eurovisioon, siis võis kodutee jälle alata. Öine safari tagasi bussi enam üldse ei tõmmanud, pigem hirmutas kui kuskil pimedas oli näha valgeid silmi ja ei saanud aru, mis loomaga tegu on:D Ahjaa, Malcolm juhatas söömiskohas meid meelsasti ka tualetti kasutama, öeldes et mehed minge vasakule, naised paremale, läbi põõsaste, üle ämblike ja usside....Mis te arvate kui mitu naist WC-sse minna julges? hehe...Taksos, teel Island Vibe'i, ma juba magasin ja seda sõna otseses mõttes. Rachel kiitles taksojuhile, milliseid kuulsaid staare ta näinud on- see mõjus kui unejutt mulle :D magama sain umbes kell pool 1 ja seda ka vaid sellel põhjusel, et käisin Phillippit otsimas, et temalt telefoni laadimiseks adapterit saada, aga ta oli nii purjus, et ei leidnud seda üles. Oh jah, no juhtub!
Addo park asus suhteliselt kaugel, umbes 1.5 tunni autosõidu kaugusel. Meiega liitusid veel 3 inglise kutti (nimed olen ära unustanud...) ja tee pealt võtsime veel peale 7 sakslast (nende nimesid mäletan veel vähem, üks oli vist Wiebeke ja üks Rolf jne...). Addo elevandipark ise oli jube äge!!! Nägime väga lähedalt elevante ja no neid oli ikka palju. Mitte nii nagu tavaliselt loomaaedades, et ema ja isaelevent ja siis poeg, vaid neid oli kümnete kaupa. Elevandivaatlust tehes palus Malcolm meil aknad kinni panna, sest ta väitis, et elevant võib londi aknast sisse torgata ja siis karmauhti inimese sealt välja tõmmata (nagu ma seda usuks....:D) Kui üks elevant meie suunas kõndis ja Malcolm tema "viiendale jalale" osutas, siis ütles ta, et see on erutunud sellest, et meie autos on üks eestlane ja eestlasi ei ole see elevant kunagi näinud:P Pärast elevandipargi tuuri lõppu viidi meid sööma. Sõime nuudlirooga, kuhu oli lisaks nuudlitele ja aedviljadele pandud ka ohtras koguses sealiha ja minul see liha sisse ei läinud...Mingi imelik kõrvalmaitse oli küljes ja jätsin osa sellest lihtsalt taldriku peale alles. Kui üks inglise kuttidest seda märkas, siis küsis ta kas võib selle ära süüa. Mina muidugi lubasin, sest tema silmadest oli näha et viimased päevad peopanemist ei olnud just väga hästi mõjunud ja lõpuks oli mehepojal söögiisu tagasi tulnud. :))
Pärast lõunasööki korjasime oma asjad kokku ja läksime välja. Seal ootas meid juba tõeline safariauto, külgedelt lahtine ja sisse andis ronida...lühemad inimesed pandi ette ritta ja mingil põhjusel sattusin ka mina nende hulka :D Aga koha osas mul pretsentsioone ei olnud, ikkagi päris hea koht oli:) Pargi nimi, kus meie safariretk jätkus oli Schotia park. Kuna teed seal ei olnud just kõige siledamad, siis saime me ikka päris kõvasti "põrutatud". Aga see kõik oli seda väärt- nägime ninasarvikuid, kaelkirjakuid, lõvisid, jõehobusid. Ühesõnaga põhimõtteliselt seda kuulsat "Big Five"'i. Lisaks igasuguseid linde ja sõralisi ning kabjalisi, kelle nimesid ma isegi eesti keelde tõlkida ei oska. vahepeal tegime pisikese kohvipausi ja siis jätkus jälle meie reis.
See oli üks uskumatult sisutihe ja pikk päev, mille kulminatsiooniks olid 2 isalõvi 5 meetri kaugusel autost ning meie autos kuivatatud liha- biltongi- söömas ja Amarillot joomas. See viimane oli muide õigemagus:D Muidugi lõvide nalju tuli hirmus palju, näiteks ütles Malcolm, et kui üks lõvidest peaks Rachelit ründama, siis saame meie autos kooris laulda- bye, bye, Ms American pie...Minul käskis ta naljaga pooleks autost välja minna, et demonstreerida teistele lõvide haistmis-ja kuulmismeelt, aga ma ei teinud seda. Elu oli ikka liiga kallis :D Õhtul pakuti meile veel üks tore õhtusöök, mida serveerisid safarite juhid-riis, kana, aedviljad jne. Pluss veel aafrikapärane magustoit-puding. Kui me selle kõik ära olime söönud ja arutanud sakslastega, kui mõttetu on eurovisioon, siis võis kodutee jälle alata. Öine safari tagasi bussi enam üldse ei tõmmanud, pigem hirmutas kui kuskil pimedas oli näha valgeid silmi ja ei saanud aru, mis loomaga tegu on:D Ahjaa, Malcolm juhatas söömiskohas meid meelsasti ka tualetti kasutama, öeldes et mehed minge vasakule, naised paremale, läbi põõsaste, üle ämblike ja usside....Mis te arvate kui mitu naist WC-sse minna julges? hehe...Taksos, teel Island Vibe'i, ma juba magasin ja seda sõna otseses mõttes. Rachel kiitles taksojuhile, milliseid kuulsaid staare ta näinud on- see mõjus kui unejutt mulle :D magama sain umbes kell pool 1 ja seda ka vaid sellel põhjusel, et käisin Phillippit otsimas, et temalt telefoni laadimiseks adapterit saada, aga ta oli nii purjus, et ei leidnud seda üles. Oh jah, no juhtub!
Monday, June 8, 2009
Mind ümbritsevad närvilised inimesed ehk Eike soovitus- rahunege maha!
Laupäeva hommiku sisustasin ma netis. Saatsin mõned kirjad ning tegime samal ajal Racheliga ka plaane Addo Elevandiparki minemiseks. Pärast planeerimist ja hinna teadasaamist ütles Phillipp et tema ei tule. Loomulik kadu, mis muud...
Lõuna ajal läksime koos Racheliga linna peale. Tema tahtis saata mõned postkaardid ja mina tahtsin lihtsalt kõndida, et mitte Phillippiga tõtt vahtida. Olime umbes 1,5 tundi linna peal. Leidsime ühe laheda raamatupoe, kus müüdi kasutatud raamatuid, mille sai pärast lugemist tagasi tuua ja ümber vahetada uue vastu. Väga kihvt idee! Sellist asja võiks Eestiski arendada!
Pärast linnatuuri pleesitasime rannas ja võtsime päikest. Kuna mina eriti punaseks saada ei tahtnud, siis lahkusin varakult. Hiljem sain aru, et oleks pidanud isegi varem ära tulema...Kuna kõht oli tühi ja kuidagi igav oli, siis tegin veel ühe linnatuuri ja ostsin viinamarjamaitselist Fantat ja paki krõpse ning jalutasin Island Vibe'i. Kuna õhtusöögini oli aega, siis võtsin oma uue raamatu ja lugesin seda. Phillipp muudkui käis toast sisse ja välja, oli kuidagi rahutu. Tundus et mõte "mittemillegi" tegemisest ei sobinud sellele noormehele mitte. Tahtsin talle mingi hetk käratada, et rahunegu maha, aga keerasin lõpuks selja, panin kõrvaklapid pähe ja nautisin lugemist. Polnud enam ammu aega olnud lugeda...
Kell 6 tundsin, kuidas ma muutusin ka ise närviliseks. Island Vibe saabud trobikond lapsi ja 2 poissi pandi minu tuppa. Need olid sellised kahtlased poisid, mõtlesin et äkki jään millestki ilma, aga õnneks see nii ei läinud. Lisaks närvilisele olukorrale toas, olin ma ennast ikkagi rannas olles täielikult ära põletanud. See omakorda tähendas, et minu kätele ja jalgadele oli tekkinud vana hea päikeseallergia. Peale selle olid minu kõrvad tulipunased ning ma tundsin et enam "paremaks" minna ei saa!
Lõuna ajal läksime koos Racheliga linna peale. Tema tahtis saata mõned postkaardid ja mina tahtsin lihtsalt kõndida, et mitte Phillippiga tõtt vahtida. Olime umbes 1,5 tundi linna peal. Leidsime ühe laheda raamatupoe, kus müüdi kasutatud raamatuid, mille sai pärast lugemist tagasi tuua ja ümber vahetada uue vastu. Väga kihvt idee! Sellist asja võiks Eestiski arendada!
Pärast linnatuuri pleesitasime rannas ja võtsime päikest. Kuna mina eriti punaseks saada ei tahtnud, siis lahkusin varakult. Hiljem sain aru, et oleks pidanud isegi varem ära tulema...Kuna kõht oli tühi ja kuidagi igav oli, siis tegin veel ühe linnatuuri ja ostsin viinamarjamaitselist Fantat ja paki krõpse ning jalutasin Island Vibe'i. Kuna õhtusöögini oli aega, siis võtsin oma uue raamatu ja lugesin seda. Phillipp muudkui käis toast sisse ja välja, oli kuidagi rahutu. Tundus et mõte "mittemillegi" tegemisest ei sobinud sellele noormehele mitte. Tahtsin talle mingi hetk käratada, et rahunegu maha, aga keerasin lõpuks selja, panin kõrvaklapid pähe ja nautisin lugemist. Polnud enam ammu aega olnud lugeda...
Kell 6 tundsin, kuidas ma muutusin ka ise närviliseks. Island Vibe saabud trobikond lapsi ja 2 poissi pandi minu tuppa. Need olid sellised kahtlased poisid, mõtlesin et äkki jään millestki ilma, aga õnneks see nii ei läinud. Lisaks närvilisele olukorrale toas, olin ma ennast ikkagi rannas olles täielikult ära põletanud. See omakorda tähendas, et minu kätele ja jalgadele oli tekkinud vana hea päikeseallergia. Peale selle olid minu kõrvad tulipunased ning ma tundsin et enam "paremaks" minna ei saa!
Esimene reede Mustal Mandril ehk Eike hakkab tegutsema
Reedehommikul olin mina esimene selles seltskonnas, kes ärkas. Käisin dushi all ja jõin kohvi. Kella veerand üheksa ajal saabus Melissa. Ta võttis minu enne peale ja siis tuli Rachelile järgi. Ikka selle sama pisikese autoga:) Koolis oli tavaline päev. Hommikul mängisid lapsed õues, siis toimus söömine, pesu ja õppimine. Mina võtsin hommikul kätte ja hakkasin peenraid rohima, et saaks selle asja veidi paremaks. Plaanisin ka esmaspäeval kaasa võtta labida ja hangu Island Vibe'st.
Pärastlõunal tegi Julia mulle nimekirja asjadest, mida neil vaja on, seega mööduski hilisem aeg shopates Kaubamajas. Ja kujutage ette või mitte, aga kaubamajad on siin küll nii suured, et elevandidki mahuvad sisse. Täitsa lõpp! Minu ostunimekirjas olid: maisijahu (10 kilo), suhkur (5 kilo) ja suures koguses vett endale. Vesi on siin muide maailma parim. Ma poleks iial osanud arvata et siin nii head maitsega veed on!
Phillipp ja Rachel näisid omavahel väga hästi läbi saavat. Rääkisime loomaparki minemisest ja ma mainisin, et ühinen nendega väga hea meelega. Hiljem toas olles Phillipp uuris, et kas ma ikka
tahan nendega kaasa tulla ja siis ma jäin mõtlema, et mehel vist Racheliga mingi oma plaan:P Aga see mind ei takistanud, ütlesin et MUIDUGI ma tahan tulla!
Oli reede ja ma olin õnnelik, et sain oma asjad ostetud kooli jaoks ning koopiadki olid tehtud. Tundus et ma olin ainuke, kes siin tegutseb vabatahtlikuna- Go Eike, go!- mõtlesin ma endamisi.
Umbes kella viie ajal jäin ma magama ning ärkasin täpselt kell 19.30, täpselt õhtusöögi ajal. Õhtusöögiks oli tortilla. Äärmiselt vürtsikas värk, aga ma pean tunnistama, et sellest sai minu lemmiktoit Aafrikas olemise ajal. Istusime Racheliga ühes lauas ja ajasime juttu. Phillipp, kes oli agulituurile läinud, ei olnud veel kell kaheksagi kohal...Lõpuks ta ikkagi saabus, poolpurjakil olekus ja ütles et tal pole kunagi nii lahe olnud, kui seal. Nojah, tundus et meie Racheliga olime ainukesed, kes seda tuuri täiega ei nautinud. Olin jällegi üllatavalt väsinud ning baar kohe üldse ei kutsunud, kuigi oli reede õhtu. Võibolla oli see sellest imelikust kõhukorinast...nimelt hakkas õhtul minu kõht hirmsasti korisema ja tegi seda kuni järgmise hommikuni...Lootsin endamisi, et ei ole omale mingit kohalikku hullukorinatõve saanud... Öö möödus ka närviliselt. Mingi hetk astusid tuppa mingid suvalised kutid ja kui ma poolunes ennast üles ajasin, siis kadusid nad jälle ära. Õnneks midagi varastatud ei olnud! Õues oli jube lärm, pidu üks kõvemaid üle pika aja...sain tõesti vaevu magada ja magasin vist isegi lõppkokkuvõttes üle. Kell 9 uinusin ja kell 8 ärkasin:) Eks ma siia ju ka puhkama tulin, seega ei näe selles magamises midagi halba;)
Pärastlõunal tegi Julia mulle nimekirja asjadest, mida neil vaja on, seega mööduski hilisem aeg shopates Kaubamajas. Ja kujutage ette või mitte, aga kaubamajad on siin küll nii suured, et elevandidki mahuvad sisse. Täitsa lõpp! Minu ostunimekirjas olid: maisijahu (10 kilo), suhkur (5 kilo) ja suures koguses vett endale. Vesi on siin muide maailma parim. Ma poleks iial osanud arvata et siin nii head maitsega veed on!
Phillipp ja Rachel näisid omavahel väga hästi läbi saavat. Rääkisime loomaparki minemisest ja ma mainisin, et ühinen nendega väga hea meelega. Hiljem toas olles Phillipp uuris, et kas ma ikka
tahan nendega kaasa tulla ja siis ma jäin mõtlema, et mehel vist Racheliga mingi oma plaan:P Aga see mind ei takistanud, ütlesin et MUIDUGI ma tahan tulla!
Oli reede ja ma olin õnnelik, et sain oma asjad ostetud kooli jaoks ning koopiadki olid tehtud. Tundus et ma olin ainuke, kes siin tegutseb vabatahtlikuna- Go Eike, go!- mõtlesin ma endamisi.
Umbes kella viie ajal jäin ma magama ning ärkasin täpselt kell 19.30, täpselt õhtusöögi ajal. Õhtusöögiks oli tortilla. Äärmiselt vürtsikas värk, aga ma pean tunnistama, et sellest sai minu lemmiktoit Aafrikas olemise ajal. Istusime Racheliga ühes lauas ja ajasime juttu. Phillipp, kes oli agulituurile läinud, ei olnud veel kell kaheksagi kohal...Lõpuks ta ikkagi saabus, poolpurjakil olekus ja ütles et tal pole kunagi nii lahe olnud, kui seal. Nojah, tundus et meie Racheliga olime ainukesed, kes seda tuuri täiega ei nautinud. Olin jällegi üllatavalt väsinud ning baar kohe üldse ei kutsunud, kuigi oli reede õhtu. Võibolla oli see sellest imelikust kõhukorinast...nimelt hakkas õhtul minu kõht hirmsasti korisema ja tegi seda kuni järgmise hommikuni...Lootsin endamisi, et ei ole omale mingit kohalikku hullukorinatõve saanud... Öö möödus ka närviliselt. Mingi hetk astusid tuppa mingid suvalised kutid ja kui ma poolunes ennast üles ajasin, siis kadusid nad jälle ära. Õnneks midagi varastatud ei olnud! Õues oli jube lärm, pidu üks kõvemaid üle pika aja...sain tõesti vaevu magada ja magasin vist isegi lõppkokkuvõttes üle. Kell 9 uinusin ja kell 8 ärkasin:) Eks ma siia ju ka puhkama tulin, seega ei näe selles magamises midagi halba;)
Thursday, June 4, 2009
Seiklus jätkumas ehk minu tuppa saabus lõpuks ka üks vabatahtlik
Pärast õhtusööki oma tuppa minnes tabas mind üllatus. Minu tuppa olid uued kotid tekkinud. Mõtlesin, et tore, saabki juttu puhuda...ja tore oli see ju tõepoolest, sest minu üllatuseks oli selleks toanaabriks Sveitsi kutt Phillip. Kui ma teda esimest korda nägin, siis mõtlesin endamisi, et huvitav kas nad panevad inimesi paaridesse siin ....:D Selles mõttes oli muidugi antud muudatus positiivne, et kui midagi pärastlõunal teha tahaks, siis oleks ta vast ikka nõus kuskile minema ja koos "chillima". U never know, mis võib juhtuda. Igatahes suutsin ma juba esimesel kohtumisel ennast tema ees lolliks teha, sest ta vabandas juba ette, et on suur pidutseja ning et võib vahel purjus peaga sisse sadada ja mina ütlesin vastu, et pole hullu, et ta niiviisi purjus sisse astub, sest näiteks hetkel ei saanud ma üldse aru, et ta purjus on. Selle peale vastas Phillip, et täna ta küll midagi joonud ei ole...Tubli Eike, väga tubli! Ma ikka ei suuda uskuda, et ma asjast nii valesti aru sain:))
Veidi hiljem samal õhtul saabus tuppa lisaks üks iisraeli tüdruk Alona. Ta oli tunduvalt rohkem üllatunud kui mina, kui ta kuulis minu rõõmust häält, kes teatas, et selles toas on ka üks meesterahvas:P Ülerahvastatud ma ütlen! Alona pidi jääma vaid kaheks ööks. Öö iseenesest möödus väga rahulikult, vaatamata sellele, et Alona avastas, et tema rahakott on ära varastatud koos kogu sularahaga mis tal oli. Millal see juhtus, mina aru ei saanud. Väidetavalt millalgi receptionis olles...Phillipit ma ei näinudki öösel oma voodis. Hommikul tuli ka välja põhjus miks. Nimelt oli ta pimedas ja purjus peaga valesse tuppa läinud ning siis hommikul aru saanud, et selles voodis kus mina magasin, oli hoopis üks karvane surfar:P No juhtub!
Veidi hiljem samal õhtul saabus tuppa lisaks üks iisraeli tüdruk Alona. Ta oli tunduvalt rohkem üllatunud kui mina, kui ta kuulis minu rõõmust häält, kes teatas, et selles toas on ka üks meesterahvas:P Ülerahvastatud ma ütlen! Alona pidi jääma vaid kaheks ööks. Öö iseenesest möödus väga rahulikult, vaatamata sellele, et Alona avastas, et tema rahakott on ära varastatud koos kogu sularahaga mis tal oli. Millal see juhtus, mina aru ei saanud. Väidetavalt millalgi receptionis olles...Phillipit ma ei näinudki öösel oma voodis. Hommikul tuli ka välja põhjus miks. Nimelt oli ta pimedas ja purjus peaga valesse tuppa läinud ning siis hommikul aru saanud, et selles voodis kus mina magasin, oli hoopis üks karvane surfar:P No juhtub!
Wednesday, May 27, 2009
Vitsaga ei aja läbi, vitsal pole lehti ehk Aafrikas on teised reeglid
Neljapäeval kell 7 oli kuidagi jube raske ärgata, olin vist üle maganud. Käisin dushamas ja jõin kohvi. Melissa saabus jälle oma "kõik reisijad, sisenege aknast" autoga. Kuna seal ruumi nii vähe oli, viis ta enne Racheli ära ja siis minu. Koolis oli veidi teistmoodi päev. Hommikul ei pakutudki putru (hiljem sain teada, et maisijahu oli otsa saanud) vaid lapsed sõid oma võileibu. See tekitas omakorda olukorra, kus mõnel lapsel ei olnudki midagi süüa...Paljude laste jaoks on ju just lasteaed see koht, kus nad saavad vähemalt korragi päevas ühe normaalse söögi. Julial oli aga ka selle olukorra lahendamiseks oma võte. Ta nimelt käskis lastel toitu jagada. Kui söögiaeg peaaegu lõpukorrale hakkas jõudma, läks Julia veidikeseks linna peale ja mina pidin tema grupi lapsi valvama. Sain enda arust päris hästi hakkama :) Toimus hambapesu ja teleka vaatamine. Hiljem õpiti kujundeid- ring, ruut, ristkülik.
Sel päeval oli ka minu esimene vahejuhtum kultuuride või õigem oleks ehk öelda kasvatuse mõiste konflikt. Kui üks poiss pani oma käe mulle tasku (ta nägi minu kella, mille sinna just sekund tagasi olin pannud) ja ma selle hetkega kohe välja tõstsin sealt ning astusin sammu eemale, kuid olukord ei paranenud, käskis Annette mul teda lüüa. Mina muidugi ei löönud, sest minu jaoks ei käi peksmine laste kasvatamise juurde. Siin maal on muidugi omaette reeglid. Kasvatajatel on kepi moodi toikad laste udjamiseks, kui olukord liiga käest ära läheb...
Kuskil 11 ajal saabus uuesti Julia. Läksime kõik õue. Püüdsin lastele seletada et kiikumine käib ikkagi kordamööda. Omamoodi see ka õnnestus, mõned erandid välja arvatud...Kui mängud said mängitud, läksime uuesti tuppa ja lapsed laulsid Juliaga. Toimus järjekordne söömine. Melissa jäi veidi hiljaks. Pidime õhtul juurviljaaedadesse töötama minema, aga kuna poes ei olnud peale spinatitaimede midagi muud müüa, siis otsustasime selle vahele jätta. Lubasin, et rohin järgmisel päeval veel ise. Mis järelduse me sellest siis teeme? Järjekordne vaba pärastlõuna -juhuuu :) Veetsin selle lihtsalt lösutades ja mittemidagi tehes. Tõeline luksus on endale sellist laisklemist lubada! Kella viie ajal käisin netis, rääkisin pere, Ede, Jaano ja Anneliga. Sain ka aru, et netis on suht raske olla, sest kõik hakkavad kohe uurima mis ja kus ja kas...Eike, You are my Hero ütles üks neist...Hästi öeldud ju! :)
Õhtul istusin ma järjekordselt pingi peal ja ootasin delfiine, aga neid ei olnud mittekuskil. Neid imelikke kädistavaid putukaid ei olnud ka enam, ei teagi mis nendega juhtunud on....
Eile õhtul kuulsin, et üks naine oli rannas paljaks varastatud, nüüd on kogu aeg selline tunne, et randa minna ei julge. Isegi linna ei ole veel jõudnud, kuigi võiks ja tahaks. Esimene nädal oli juba poole peal-aeg lendas, seiklused jätkusid.
Õhtusöök algas kell 18.30, aga pisikese hilinemisega. Sain taimetoitlase toidu asemel lihatüki. Olin liiga väsinud, et vaidlema hakata ning sõin taldrikult kartulid ja salati ära ja sellest piisas. Istusime Racheliga ühes lauas, aga eriti ei rääkinud. Meiega koos istus veel samas lauas palju rahvast, seega suhtlemist siiski jagus. Minu äraviidud lihatüki võttis omale surfarist baarman Faith. Kuna tal vaba päev oli, siis oli ta terve päeva lihtsalt pidu pannud ja joonud. Kui ta minu ja Racheliga enne rääkima tuli, siis ütles ta, et teab väga hästi kus Eesti asub ja teadis ka minu nime-olin väga meelitatud :) Naersin hiljem Rachelile, kui Faith meie juurest lahkudes peaaegu kukkuma pidi, sest oli tõenäoliselt alkoholi liiga palju tarbinud- so that's what you do on your day off!
Sel päeval oli ka minu esimene vahejuhtum kultuuride või õigem oleks ehk öelda kasvatuse mõiste konflikt. Kui üks poiss pani oma käe mulle tasku (ta nägi minu kella, mille sinna just sekund tagasi olin pannud) ja ma selle hetkega kohe välja tõstsin sealt ning astusin sammu eemale, kuid olukord ei paranenud, käskis Annette mul teda lüüa. Mina muidugi ei löönud, sest minu jaoks ei käi peksmine laste kasvatamise juurde. Siin maal on muidugi omaette reeglid. Kasvatajatel on kepi moodi toikad laste udjamiseks, kui olukord liiga käest ära läheb...
Kuskil 11 ajal saabus uuesti Julia. Läksime kõik õue. Püüdsin lastele seletada et kiikumine käib ikkagi kordamööda. Omamoodi see ka õnnestus, mõned erandid välja arvatud...Kui mängud said mängitud, läksime uuesti tuppa ja lapsed laulsid Juliaga. Toimus järjekordne söömine. Melissa jäi veidi hiljaks. Pidime õhtul juurviljaaedadesse töötama minema, aga kuna poes ei olnud peale spinatitaimede midagi muud müüa, siis otsustasime selle vahele jätta. Lubasin, et rohin järgmisel päeval veel ise. Mis järelduse me sellest siis teeme? Järjekordne vaba pärastlõuna -juhuuu :) Veetsin selle lihtsalt lösutades ja mittemidagi tehes. Tõeline luksus on endale sellist laisklemist lubada! Kella viie ajal käisin netis, rääkisin pere, Ede, Jaano ja Anneliga. Sain ka aru, et netis on suht raske olla, sest kõik hakkavad kohe uurima mis ja kus ja kas...Eike, You are my Hero ütles üks neist...Hästi öeldud ju! :)
Õhtul istusin ma järjekordselt pingi peal ja ootasin delfiine, aga neid ei olnud mittekuskil. Neid imelikke kädistavaid putukaid ei olnud ka enam, ei teagi mis nendega juhtunud on....
Eile õhtul kuulsin, et üks naine oli rannas paljaks varastatud, nüüd on kogu aeg selline tunne, et randa minna ei julge. Isegi linna ei ole veel jõudnud, kuigi võiks ja tahaks. Esimene nädal oli juba poole peal-aeg lendas, seiklused jätkusid.
Õhtusöök algas kell 18.30, aga pisikese hilinemisega. Sain taimetoitlase toidu asemel lihatüki. Olin liiga väsinud, et vaidlema hakata ning sõin taldrikult kartulid ja salati ära ja sellest piisas. Istusime Racheliga ühes lauas, aga eriti ei rääkinud. Meiega koos istus veel samas lauas palju rahvast, seega suhtlemist siiski jagus. Minu äraviidud lihatüki võttis omale surfarist baarman Faith. Kuna tal vaba päev oli, siis oli ta terve päeva lihtsalt pidu pannud ja joonud. Kui ta minu ja Racheliga enne rääkima tuli, siis ütles ta, et teab väga hästi kus Eesti asub ja teadis ka minu nime-olin väga meelitatud :) Naersin hiljem Rachelile, kui Faith meie juurest lahkudes peaaegu kukkuma pidi, sest oli tõenäoliselt alkoholi liiga palju tarbinud- so that's what you do on your day off!
Thursday, May 14, 2009
Täiesti tavaline kolmapäev ehk 27 kiirabiautot.
Kolmapäev algas jällegi kell 8.15 kui Melissa minu ja Racheli peale võttis ja tööle tõi. Kui ma uksest sisse astusin, toimus vaiba puhastamine tolmuimejaga. Lastel oli lõbu laialt. Anette keetis putru ning mul oli au seda putru lastele serveerida. Mis seal siis ikka, kruus kätte ja muudkui tõstad. Sain kenasti hakkama. Kui osad lapsed olid pudru ära söönud, hakkas kerge kisa. Anette käskis mul nad vaigistada, aga olgem ausad, see mul küll eriti ei õnnestunud. Kisast sai küll sumin, aga ikkagi...Seejärel pesti hambaid ning vaadati telekast lugusid. Kui kõik pestud olid, toimus nagu ikka laulutund ja lapsed jaotati kaheks grupiks. Väiksemad olid Anettega ja suuremad Juliaga. Julia andis mulle ülesandeks joonistada lastele kiirabiautod-27 tükki. Mõtlesin esmalt, et see on mingi nali, aga naljast oli asi kaugel...Õnneks oli tal autokuju olemas ja see mis esialgu suht võimatu ja aeganõudev tundus, õnnestus kergelt ja kiiresti. Samal ajal kui mina autosid vorpisin joonistada, luges Julia neile lugu tüdrukust, kes jäi haigeks ja viidi kiirabiga haiglasse. Mingi aja pärast tulid nad uuesti tuppa ja said minu tehtud "vaimusünnitised" ära värvida. Kõige tähtsam oli punase risti värvimine...mõnel õnnestus muidugi see ka roheliseks või siniseks värvida, aga noh, ikka juhtub :D Aitasin lapsi, juhendasin neid. Käisin ringi ja näitasid kuidas kriite parem käes on hoida ja mida veel värvida. Nad said ilusti hakkama. Pärast pisikest lõunat võileibade näol, läksid lapsed õue mängima ja ma sain poistega jalkat taguda;) (minu lemmiktegevus). Selleks ajaks oli ka minu enda enesetunne juba paremaks läinud. Nimelt hommikul lõi mul mõlemasse jalga valus kramp ja märkasin et mingi putukas oleks justkui hammustanud. Lisaks kuivas mul pidevalt veetarbimisele vaatamata kurk. Õnneks päevapeale ikka olemine muutus ainult paremaks. Ilm oli ka muidugi väga palav.
Kell 12.15 tuli Melissa mulle järgi. Vaatasin kooli ukse pealt, kas keegi juba on vastu tulnud ja nähes pisikest punast buggyt, vaatasin imestusega, et mis kuradi auto see on, see ei saa ju ometigi mulle olla. Madal maadligi masin, mille uksed lahti ei käinud (põhimõtteliselt ei olnudki sellel uksi) ning sisse pidi aknast ronima. Selline suveauto noh :D Teel Island Vibe mainis Melissa, et hakkame homme pärastlõunal juurviljaaedades tööle ning lähme ülehomme koolidele kaupa ostma- mida iganes nad siis ka ei vajaks.
Pärastlõunal magasin ma paar tundi. Kuidagi külm oli olla. Tegin omale kohvi ja ootasin õhtusööki. Välja ei tahtnud eriti minna, püüdsin oma nahka säästa. Märg rätik õlgade peal aitas päris hästi põletikku maha jahutada....
Kui kell õhtusöögi aega näitas, liikusin ma söögikoha poole. Rachel istus juba lauas ja sõi. Võtsin oma toidu ja istusin tema juurde. Õhtusöögiks oli currykana riisiga. Väga vürtsikas toit! Rachel rääkis, et on päris Bostonist, aga käib New Yorgis koolis-õpib seal psühholoogiat ja kauneid kunste. Arutasime veel, et tahaks nädalavahetusel kuskil tuurile minna, et mitte tervelt 2 päeva niisama maha magada. Kui Rachel pärast õhtusööki oma tuppa läks, võtsin mina oma rosina-pähkli segu ja potsatasin teleka ette maha. Köögis rahmeldasid süüa teha ühed hispaania kutid. Kell 10 läksin aga mina juba magama.
Päeva märksõnadeks panin järjekordselt –kuradi kuum ilm ja jalad sügelevad :D
Kell 12.15 tuli Melissa mulle järgi. Vaatasin kooli ukse pealt, kas keegi juba on vastu tulnud ja nähes pisikest punast buggyt, vaatasin imestusega, et mis kuradi auto see on, see ei saa ju ometigi mulle olla. Madal maadligi masin, mille uksed lahti ei käinud (põhimõtteliselt ei olnudki sellel uksi) ning sisse pidi aknast ronima. Selline suveauto noh :D Teel Island Vibe mainis Melissa, et hakkame homme pärastlõunal juurviljaaedades tööle ning lähme ülehomme koolidele kaupa ostma- mida iganes nad siis ka ei vajaks.
Pärastlõunal magasin ma paar tundi. Kuidagi külm oli olla. Tegin omale kohvi ja ootasin õhtusööki. Välja ei tahtnud eriti minna, püüdsin oma nahka säästa. Märg rätik õlgade peal aitas päris hästi põletikku maha jahutada....
Kui kell õhtusöögi aega näitas, liikusin ma söögikoha poole. Rachel istus juba lauas ja sõi. Võtsin oma toidu ja istusin tema juurde. Õhtusöögiks oli currykana riisiga. Väga vürtsikas toit! Rachel rääkis, et on päris Bostonist, aga käib New Yorgis koolis-õpib seal psühholoogiat ja kauneid kunste. Arutasime veel, et tahaks nädalavahetusel kuskil tuurile minna, et mitte tervelt 2 päeva niisama maha magada. Kui Rachel pärast õhtusööki oma tuppa läks, võtsin mina oma rosina-pähkli segu ja potsatasin teleka ette maha. Köögis rahmeldasid süüa teha ühed hispaania kutid. Kell 10 läksin aga mina juba magama.
Päeva märksõnadeks panin järjekordselt –kuradi kuum ilm ja jalad sügelevad :D
Subscribe to:
Comments (Atom)
