Esimene päev koolis ning agulituur ehk kuidas ma eluga pääsesin...

Teisipäeval kell 8.15 võttis Melissa mind peale ja sõidutas kooli. Uksest sisenedes ootas mind ees 52 last-kõigil silmad säramas ja hambad helendamas :) See, mis koolis toimus, ei olnud üldse kooli moodi. Mängiti, lauldi, tantsiti, palvetati. Õpetajad-Julia ja Annett olid väga toredad. Julia vastutas vanema grupi eest ning Annett tegeles pisikestega. Lapsed ise olid hästi toredad ja armsad. Tulid ja võtsid käest kinni, katsusid käsi ja jalgu, naeratasid, tahtsid koos mängida...Kui laulud olid lauldud, siis vaadati televiisorit ja söödi. Päev ise algas pudru söömisega, siis teleka vaatamise ning hambapesuga. Hiljem lauldi ja värviti pilte. Värvimine tuli lastel hästi välja-püüdsin lapsi õpetada ja kehakeeles seletada, kuidas värvida...proovisin vähemalt! Lisaks käisime ka õues. Aeg möödus kiirelt. Kell 12.15 saabus Melissa ning tõi mu Island Vibe'i. Kohtusin ka Racheliga, kes saabus siia USA-st. Kell 3 pidime minema koos linnatuurile. Käisin natuke aega rannas pleesitamas ja peagi oligi kell juba ka kolm.

Kell 3 istusime me Racheliga Receptioni juures ja ootasime oma tuuri. Meiega koos oli ka itaallane Francesco. Ühesõnaga kui öeldakse kell 3, siis tähendab see Aafrika aja järgi kell pool 4. Just siis saabus meie giid Caz. Üks lahe sell oli. Rääkis meile kohalikku ajalugu ning üldse siinsest elust. Uuris meilt kust me pärit oleme ja mida teeme. Tegime "vaeste linnale" tiiru peale. ". 2-tunnisest tuurist sai 4-tunnine, sest armaskallis Caz hakkas õlut jooma ja me ei saanud kuidagi tulema. Kus me siis käisime? Kõigepealt viidi meid kohaliku mehe Jani juurde. Nägime ära, kuidas näeb välja, kui jalgratas on magamistoas ning milline on "avatud köök" aafrika moodi :) Astud elutuppa ja ongi kohe köök ja elutuba, kõik üheskoos, pliit ja telekas kõrvuti. Jan ise oli hambutu vanake, kelle lahkusel ei olnud piire. Ja ta rääkis, ta rääkis tohutult palju. Meile pakuti kohalikku leiba, mis nägi välja nagu pisike ciabatta ning teed ja kohvi. Vaidlesin Racheliga, õigemini püüdsin talle seletada et kuumaga peabki sooja jooki jooma, aga ta ei uskunud mind ning eelistas tee asemel vett. Seal olles saime aru, kui oluline on aafriklaste jaoks telekas- justkui pereliige. Külalised astuvad sisse, telekas pannakse käima ja hakatakse näitama, mis kanalid neil on, lastakse kõikidelt plaatidelt üks lugu ning räägitakse, mida uudised näidanud on. Pereliige noh!

Pärast seda, kui kõigil kõhud täis olid, läksime "rõõmsalt" edasi kohaliku nõia juurde. Kui aus olla, siis minul olid küll selle ürituse osas omad kahtlused...ma lausa kartsin. Caz rääkis teel sinna, mida kõike need nõiad on võimelised tegema ja ma tõesti arvasin, et sealt mina elusalt välja ei tule. Ühes huberikus, kus ei olnud elektrit ning millel oli muldpõrand, juhatati meid sisse. Caz teatas meile õnnetu näoga, et nõid on kahjuks tööl. Mina aga hingasin selle peale kergendatult, mul oli nii hea meel, et seda Nõia-Ellat nägema ei pea! Meid juhatati nõia "tööruumi", kus seintel rippusid loomade nahad, kõndima pääses vaevu...ühte nurka olid asetatud kõik erinevad "rohupotsikud" mis tekitasid minus hirmu. Mõtlesin kogu aeg, et kuskilt voodi alt mõni surnud mao pea ikka välja ilmub, aga õnneks seda ei juhtunud. Nõia abikaasa istus meiega koos ringis ja irvitas, kui Caz oma kohustuslikku giidijuttu rääkis. Mäletan hästi, kuidas hakati Jumalast rääkima ja sellest, kuidas kohalikud usuvad neid nõidasid rohkem kui kedagi teist. mingil hetkel küsis Caz, et kas ma usun Kristusesse ja ma ütlesin et ei. Ja siis küsis, et kas ma olen budist...ütlesin et ka ei. ta vaatas mulle siis lolli näoga otsa ning küsis, aga millesse ma siis usun. Ma vaatasin siis ka lollilt talle otsa ja ütlesin, et iseendasse usun. See vastus teda just eriti ei rõõmustanud, aga see ei olnudki oluline. Hetk hiljem astus uksest sisse suurt kasvu naine, valged hambad särasid suus kui ta naeratas ja siis ma sain aru, et see ongi see nõid. No kui päris aus olla, siis ma pidin pettuma, sest minu nõiafantaasiates oli ta hoopis hirmsam (järjekordne tõestus et olen liiga hea ettekujutusvõimega!). Astus uksest sisse, tervitas ja istus potsti pingi peale. Ütles, et on väsinud tööst. Võtsime seda kui vihjet ning hakkasime endagi samme sättima. Ta kätles kõiki, kui me uksest väljusime. uhh, ei olnudki nii jube, mõtlesin ma veel endamisi....

Pärast nõia juurest tulekut suundusime me edasi kohalikku baari. Ja kui ma ütlen kohalik baar, siis ma mõtlengi Kohalikku Baari. Mitte sellist fancyfancy blingbling ööklubi sarnast vanalinna baari, vaid ikka korralikku Aafrika Baari. Maja iseenesest oli väga tilluke vineeritükkidest kokkuklopsitud muldpõrandaga huberik. Seal sees ootas meid umbes 5 kohalikku, kes kõik „happy hour“t nautisid. HH tähendas nende mõistes seda, et meie pidime õlut ostma ja seda siis teistega jagama. Võibolla oleks aeg Eestissegi selline õnnetund tuua?! Tundus et kohalikud said meie üle ka päris palju naerda, sest Caz püüdis kõigepealt Rachelile ja hiljem mulle selgeks teha, kuidas baarist küsida- palun, üks õlu. Ei suutnud aga ei mina ega Rachel seda xhosa keeles välja öelda ning kastanid tõi tulest välja Francesco. Õlut pakuti umbes liitrisest pahtlinõust, millest igaüks sai juua ja pidi selle siis edasi ulatama kõrvalistuvale. Õlu iseenesest oli (ütleme ausalt ja vabandan juba ette õllesõprade ees) suhteliselt jälk. Põhiaineks oli maisijahu, mis oli vedeliku sisse kergelt kollakad tükid jätnud, mis eriti kurgust alla minna ei tahtnud. Kujutage ette midagi mannapudru sogast, mis on külm ja samas nagu värske....Igatahes jäime kõik ellu :)

Pärast seda käiku pidime me kõigi plaanide kohaselt minema Island Vibe’i tagasi, aga VEEL enne seda keeras Caz sisse ühte teise kohalikku baari, mis oli põhimõtteliselt upgraded version of the first one. Seal oli piljardilaud ja diskokuul laes. Ikka täisvärk! Baari tegi „eriliseks“ meie jaoks see, et kohal olid ainult mehed. Aega veetsime me seal nende õllelembeste kohalikega umbes 2 tundi, nii et mingi hetk tüütas see ikka päris ära. Vahtisime Racheliga mingi hetk üksteisele otsa ja mõtlesime, kuidas sealt küll kiiremas korras minema saada. Kell 7 läbi tõusis üks mees püsti (kes oli ise just 3.liitri õlut lõpetanud-ma ei liialda!) ja ütles, et ta on nõus meid koju viima. Ma isegi ei osanud rõõmustada selle üle, sest tema promillide tase ei olnud just kõige madalam. Autosse mahtus meid palju, nii nagu ikka häid lambaid mahub ühte lauta palju...Ees olid Caz ja autojuht Zac ning taga istusime meie kolmekesi pluss veel üks kohalik, kes ennast kaasa pressis. Turvavöösid sellel Opeli logudikul ei olnud ja pimedas sõitmiseks mõeldud esituled ei töötanud...Esiaken oli mõrades ja mõrade all mõtlen ma seda, et pidi hinge kinni hoidma, et see aken kohe sisse ei vajuks...Caz naeris vaid et Zac sõitis ükspäev elevandile otsa ja pole veel jõudnud oma autot parandusse viia. Yeah right! :) Island Vibe’i jõudes ei unistanud ma millestki muust kui ainult heast unest...Logisin veel kiiresti korraks netti, aga seal ei olnud miskit põnevat. Samal ajal kartuleid ja juurvilju süües ning netis surfates, küsis Kunno juba teist korda, kas ma olen taimetoitlane ja ma vastasin, et ei, aga kuumaga lihtsalt meeldib mulle mitte liha süüa. Ja nii oligi Helistasin õhtul Jannele ja rääkisin temaga umbes 40 minutit (huvitav palju see mulle maksma läheb?mõtlesin ma endamisi...Infoks nüüd - päris palju läks :P )

Jätkub kohe kui rohkem vaba aega

Esimene töönädal ehk kohtumine organisatsiooni koordinaatori ning esimeste toanaabritega...

Esmaspäeva hommikul istusin ma varakult õues pingi peal ja nautisin vaadet ookeanile. Nii kihvt! Päike juba lõõmas ning 50-se faktoriga päiksekreem sulas lausa nahal. Melissa (kohapeal töötav organisaator/koordinaator) saabus kell 8.15 ja ütles et võtab mu kell 9 peale, et saaksin rahulikult hommikust süüa. Eeldasin, et kell üheksa lähen juba kooli, aga päris nii see ei olnud. Ta kutsus mind Island Vibe’i baari istuma ning me rääkisime, mis edasi saab. Ta oli hästi tore- ütles et teeb kõik, et end siin hästi tunneksin ja siinset elu tõesti naudiksin. Kell 12 pidi mulle uuesti järgi tulema ning mu peale võtma ja siis veidi linna näitama. Pidime ka siinsed teised vabatahtlikud auto peale korjama ja majutuskohta tooma.

Tööpäevad ei saa eriti pikad olema, sest juba kell 12.30 korjatakse kõik peale ning tuuakse bussiga uuesti hostelli. No nagu täisteenindus või nii :). Lõunat saab kas kohapeal süüa või siis linnast endale midagi tuua. Kuna siin nii palav on, siis ma arvatavasti ei tahagi midagi lõuna ajal süüa ning lepin hommiku-ja õhtusöögiga- ehk tuleb ka kaalule kasuks :P Pärastlõunatel ei pea Melissa sõnade kohaselt arvatavasti tööd eriti tegema, võib-olla mõnel pärastlõunal peame peenraid rohima või miskit muud “põnevat” tegema. Veel pidi ühes tänavalastega tegelevas projektis olema vaja asju pakkida-lootust on et mõni päev satume sinna kanti. Hämmastav oli ka see, et raha osas, mille olen sellele organisatsioonile andnud...saan ma ise otsustada, mis ma sellega peale tahan hakata ning kuidas ja millega kooli toetada. Ühesõnaga ei mingit petuskeemi!

Kell 12 saabus Melissa. Sõitsime koos linna peale. Ilm oli tohutult palav. Õhukonditsioneer töötas, aga ikkagi oli jube kuum. Sõidu ajaks sulges Melissa autouksed...turvalisuse mõttes...Nägin sellist Aafrikat, mida ma varem ei olnud näinud-väikestes kokkuklopistud huberikes elavad inimesed. Rahvast liikus hirmus palju ringi. Tänavad olid kaetud punaka kruusa -liiva puruga. See, et kuskil auto sõitis, ei tundunud minevat kellelegi korda-igaüks kõndis seal kus tahtis. Nägin väljastpoolt aidsihaigete kliinikuid, kohalikke polikliinikuid, laste päevahoidusid jne. Majad nägid iseenesest väga lihtsad välja-just nii nagu olete kõik telekas Aafrika maju näinud-pisikesed ühekordsed 4 akna ja ühe uksega. Tavaliselt kollakates toonides.

Melissa rääkis mulle nende organisatsiooni põhitõdedest ja sellest, millega nad üldse tegelevad. Üldse rääkis ta sellest, kuidas riik püüab inimesi toetada neile elukohti võimaldades, töökohti muretsedes jne. Tundus, et siinsete "probleemidega" tegeletakse. Nägin ka ära selle kooli, kus ma töötama pidin hakkama- Eldred creche. Vabatahtlikud on siin kõikidesse koolidesse ära jaotatud, et ei oleks kõik puntras koos. Kohtasin Lovisat, kellel oli viimane päev koolis ning Elmeryt, kellel veel 3 nädalat ees. Elmery rääkis, kuidas tema koolis oli õpetaja haigeks jäänud ning ta pandi 90 lapse ette seisma ja öeldi, et tegelegu nendega. Tema õnneks oli tal õpetamiskogemus olemas-kodumaal pidi ta õpetaja olema. Viisime Lovisa linna postkontorisse ja Elmery hostelli ning mina sain omale vaba pärastlõuna. Sisustasin selle lihtsalt magades, väljas ringi jalutades ja muusikat kuulates. Ühesõnaga oli üks mõnus pärastlõuna! Randa mul enam minna ei õnnestunud, sest värav oli kinni ja ma ei viitsinud enam uurima minna, miks ja kus ja kuidas. Panin ennast õhtuks burgeri nimekirja ja lootsin ehk Lovisat veel kohata, et uurida, kuidas talle siinne elu meeldis ning ehk saada ka mõned vihjed/nõuanded koolis töötamiseks.
*Vaatamata 50-faktorilisele päikesekreemile tundusid minu õlanukid äärmiselt punased...Hea et see värv kinni oli ja rohkem randa ei jõudnud:) Isegi jalad olid juba jume saavutanud!(uskuge mind, seda ei juhtu just tihti minuga)

Kui ma olin pärastlõunal rannamajas olevad infolehed kenasti läbi töötanud, saabusin ma tagasi oma tuppa. Selle aja jooksul olid sinna tekkinud mõned kotid. Jee, mõtlesin ma rõõmuga-lõpuks ometi on vabatahtlikud tagasi jõudnud. Tegelikult oli aga hoopis üks suvaline paarike minu tuppa kolinud. Mingi kutt hüppas ühel hetkel sisse ja tutvustas ennast Ronaldina. Mõtlesin endamisi, kuidas see elu nüüd siin siis kolmekesi välja hakkab nägema...Seda siis tähendabki Backpackers-ükskõik kes võib sinu tuppa elama tulla. Mis seal siis ikka, küll hakkama saame-mõtlesin ma. Peaasi, et mingit actionit siin toimuma ei hakkaks! Pealegi, kui nad vaid paar päeva siin on, siis ei ole vast hull. Ma arvan vähemalt. Ma loodan kogu südamest! Arukas nagu ma olen, nuputasin välja ka tagavaraplaani- kui midagi peaks öösel toimuma hakkama, siis kuulan terve öö kõrvaklappidest muusikat, nii et kõik patareid tühjaks saavad. Veel kord tervitused Liisile, kes mulle oma CD-mängijat laenas :)

Ahjaa, nägin köögis seinale kraabitud teksti-Hirm kestab vaid hetke, kahetsemine aga terve igaviku. Hästi öeldud minu meelest-tundsin kui hea meel mul oli, et ma oma hirmust üle sain ja siia tulla otsustasin :)

Õhtusöök oli kell pool 8. Ootasin seda kaua. Taimetoitlase hamburger-kotlett oli kergelt kahtlase maitsega, aga hea. Tundus nagu oleks liha, aga ei olnud ka. Ei saanud teps mitte aru, millest see kokku oli keeratud. Lovisa sõi koos minuga. Rääkisime niisama juttu. Ta ütles, et on oma aega siin vabatahtlikuna väga nautinud. Teda ootas veel ka ees 2 nädalat lõvipargis töötamist. Kahju, et ta juba nüüd ära oli minemas, tundus väga tore inimene olevat.
Õhtusöögi ajal nägin, kuidas üks meesterahvas inimeste taldrikuid kokku korjas ja samal ajal nende jäänuseid sõi. Naeris et tunneb neid inimesi ja teeb seda nalja pärast-võta siis näpust, miks keegi kellegi jäänuseid peaks sööma...Enne õhtusööki kohtasin veel ühte inglast, kes rääkis, et olevat delfiine ujumas näinud. Mina aga olin selle maha maganud...ehk õnnestub minulgi seda imelist vaatepilti millalgi näha.

Õues oli torm, tõeline Aafrika vihmatorm.

Vabatahtlik ehk erikülaline

Hostellis nimega Island Vibe võeti mind kenasti vastu. Kui Kunno (aafriklane kes hostellis töötas) kuulis et ma olen vabatahtlik, siis ma muud ei kuulnudki kui et Eike on erikülaline, ta on vabatahtlik. Tundus et selle eest ollakse siin väga tänulikud. Kunno näitas mulle ja veel kolmele tütarlapsele, kes olid matkama tulnud, mis kus asub ning tutvustas meile hostelli töötajaid- Micha ja Fortune ja hulka baarmane, kelle nimed mul kõik kohe meeldegi ei jäänud. Ta luges sõnad peale, et pass ja raha tuleb seifi anda-see tundus suhteliselt loogiline asjade käik. Veel märkis ta ära, et randa tohib minna vaid päevasel ajal ning öösel minek on rangelt keelatud, sest tegemist oli ikkagi kõrbealaga.

Elamistingimused olid suht algelised- tuba, 4 voodit (2 nari) ja laud, üks aken ning uks, mida väljastpoolt lukku ei saanud panna. Dushikabiinid ja WC-d olid meestele ja naistele ühised, selle vahega et dushi alla minnes läksid ikkagi dushikabiini, mitte ühisesse dushiruumi. Jumal tänatud! :)

Sel õhtul ma hambaid pesema ei jõudnudki, sest ma ei teadnud, kas siinset vett hammaste pesuks kasutada tohib või mitte. Närisin kuni magama minekuni nätsu. Nende kõhuhädadega ei saa ju jamada...Wesley ütles, et lähim haigla asub 50-minutilise sõidu kaugusel.

Siin ma nüüd siis olingi- Jeffrey’s Bays, ookean akna taga mühisemas ning tundsin, kuidas olin ennast sõna otseses mõttes saatuse kätesse andnud- uinudes varakult...juba umbes poole kümnest.

Welcome to Africa ehk taksosõit Port Elizabethist Jeffrey's Baysse

Port Elizabethi jõudsin ma umbes tund aega oodatust hiljem. Olles koti kätte saanud ja saabumisväravatest väljas, nägin ma pikka kasvu mustanahalist meest, kellel oli käes silt Eika Saartz. Tundus suhteliselt minu nime lähedane, seega läksin temaga juttu tegema. Jah, see oligi taksojuht Wesley, kes mulle vastu pidi tulema. Hästi kihvt kutt oli. Minu reisi suurim blondiinihetk oli see, kui ma andsin oma kotid taha pagasnikusse ja küsisin seejärel Wesleylt, kas ma peaksin ette või taha istuma. Ta vastas selle peale, et sinna kuhu tahan-ette või taha, kasvõi katusele, aga siis ta minu turvalisuse eest ei vastuta:) Otsustasin siis ette istuda. Lähenesin autosse paremalt poolt, tegin ukse lahti ja nägin seal rooli. Sain aru, et olin uksega eksinud...Kuradi vasakpoolne liiklus, ma ütlen! Wesley pidi ennast kõveraks naerma, öeldes lõpuks minu lohutuseks, et ma pole esimene inimene, kes taksot on juhtida tahtnud. Üldse rääkis ta terve tee hästi palju ja küsis minu käest kõiksugu asju alates nahavärvist Eestis kuni selleni, kas ma olen kihlatud või mitte. Naersime südamest terve tee. Kuulasime Rnb-d (kohalikku artisti Derekit) ja püüdsime sõita täpselt vastu päikest, mis oli NII SUUR, et ei oska kohe sõnadessegi panna. Naersin Wesleyle, et pangu silmad kinni ja sõitku tunde järgi. Ta naeris ainult selle peale. Tegemist oli kiirteega ja vähe sellest, et me sõitsime vasakul pool (harjumatu mulle), oli kiirusepiiranguks 120 km/h, aga Wesley sõitis 180 km/h. Roolivõimust kui sellisest ei olnud juttugi –lihtsalt üks ligadi-logadi Opel. Kergelt kõhe tunne oli. Teel Jeffreys Baysse õpetas Wesley mulle afrikaani keelt ja mina talle vastu eesti oma. J’bays võtsime peale veel 3 noort kutti, kes olid Wesley sõbrad ning kelle ta kuskile ära pidi viskama. Rootslased muide! Veidi maad enne hostelli jõudmist sõitis meie ees kastiauto kus oli hästi palju inimesi sees. Wesley lehvitas neile, lasi signaali ja ütles siis mulle- Welcome to Africa.

Johannesburgi lennujaamas ehk kuidas ma peaagu suhkrukoomas olin

Johannesburgis toimus maandumine ratastele- ei midagi hullu. Passikontrollis küsiti, kuhu ma lähen ja lasti läbi. Pagas ei läinud ka kaduma, aga saades koti kätte ning liikudes tollitöötajate juurest mööda, võeti mind küll vahele. Mõtlesin kohe kõige hullema peale- kästakse kott lahti pakkida, riided seljast võtta ja siis hakkab ristküsitlus pimedas ruumis, lampidega otse näkku...aga õnneks mitte (olen vist liiga palju filme vaadanud...) Küsiti, kuhu ma lähen ja mis mul kotis on. Vastasin et Jeffreys Baysse ja et kotis on riided ning veel mõned vajalikud “isiklikud asjad”. Tundub ju suhteliselt loogiline, et naisterahva suur reisikott on ainult riideid täis :)Igatahes õnnestus mul uuesti passi näidata ja reis võis jätkuda.

Nii nagu ma lennujaamapiiride ustest välja sain, kargas uus mees minu lähedale. Mõtlesin, et mis nüüd on. Mees uuris kuhu lähen. Mina kui üliettevaatlik inimene lihtsalt eirasin teda alguses, aga pärast seda kui ta mulle oma ametidokumenti näitas, lubasin ma tal ennast õigele teele juhatada- check-ini. Unustasin internetist uurida, kas sellise “teenuse” eest peab ka tasuma...naeratasin talle ja läksin oma teed.

Lennujaamas otsisin ühe Subway kohviku, kust ostsin omale juua-vett ja coca-colat. Vett oli selleks vaja, et malaariatablett sisse võtta. Kuna mulle üle leti paistis see täiesti normaalne vesi olevat, siis ma üldse ei vaadanud, mida nad seal tegelikult pakuvad. Vee maitse meenutas midagi õuna ja pirni vahepealset, jube magus värk oli! Kuna rohu võtmiseks oli vaja ka midagi süüa ja ma olin lennukis kell pool 9 oma hommikusöögi nahka pistnud, siis otsisin kotist välja esimese ettejuhtuva toidu. Kätte jäi see sama Kalevi shokolaaditahvel, mis minu Aafrika hädaabipakki pandud oli. Siinkohal tervitused kallikestele! :) Coca-cola ja shokolaad-milline suurepärane kooslus ja eelsoodumus suhkrukoomasse langemiseks. Õnneks päris viimasesse staadiumisse ei langenud...Küll aga pidin ma nentima, et vaatamata hullule õhukonditsioneerile ja teadmisele, et õues pidi +18 kraadi olema, olin mina täiesti läbimärg ja ootasin, et saaks juba pesema. Mõelda vaid, mis veel esmaspäeval saab, kui lubas +30....

Mis siis veel? Kuna istumiskohtadega oli lennujaamas kehvasti, siis kasutasin ma istumiseks oma reisikotti. Äärmiselt tänuväärne pagas. Pean vaid meeles pidama, et tagasi tulles mõnda vaasi ei ostaks:) Muide kui ma lennujaamas WC-d otsisin, siis õnnestus mul kõigepealt siseneda meeste omasse, kust mind kohe välja aeti ja kui ma kõrvalasuvasse ruumi siseneda tahtsin, siis seal oli hoopis relvade check-in. Tundub ju suhteliselt loogiline, et käid WC-s ära ning siis tshekid üksiti ka oma relvad sisse. Naiste WC oli hoopis kuskil kaugel...aru ma ei saanud...

Check-ini Port Elizabethi ootasin ma peaaegu 4 tundi kui mitte rohkem. Vahepeal jõudis isegi mu kõht valutama hakata. Kahtlustasin et selle põhjuseks oli malaariatablett, aga päris kindel ei olnud. Igatahes pärast valuvaigisti sisse võtmist läks olemine tunduvalt paremaks.

Check-inis oli mul raskusi kohaliku töötajaga, kelle lõunapausi ma justkui segasin. Ta peitis pidevalt oma pea leti alla ning kui sealt välja ronis, oli tal suu täis. Katsu siis sellise inglise keelest aru saada! Vähemalt püüdis ta minu nime välja öelda ja pärast pisikest harjutamist suutis ta seda ka teha:) Kenasti juhatas ta mu alla korrusele väravasse, kuigi koht, kust mina läbi pidin saama, asus täpselt samal korrusel. Suutsin vahepeal tervele lennujaamale ringi peale teha ja juba õuegi sattuda, aga see tundus tibakene kahtlane kant, seega liikusin kiiresti sisse tagasi. Lõpuks leidsin ka oma õige värava.

Kell 15.15 pühapäeval, just siis kui lennuki pardaleminek pidi algama, teatati valjuhääldist, et lend lükkub tehnilistel põhjustel edasi. Tundsin kahjurõõmu, sest mul oli reisikindlustus :)

Teel Johannesburgi ehk igav öine lend

Johannesburgi lendav lennuk oli elu suurim, millega üldse sõitnud olin. Istmeid oli reas 10. Vähemärkusena pean lihtsalt ära mainima, et enamus lennusaatjaid olid mehed. Minu kõrvale ei istunud see kena kutt, kellelt ma lennujaamas pilku eemale ei saanud (elu on ikka ebaõiglane vahel...) vaid hoopis üks inglise keelt kõnelev paarike, kes lõhnas kergelt alkoholi järele. Päritolumaaks oli neil Lõuna-Aafrika. Esimese söögikorra magasin ma maha, teise ajal avasin silmad ning sain lasanjet- kell 2 ÖÖSEL. Lennuk raputas kogu söömise aja korralikult, seega seedimisega probleeme ei olnud.

Öö möödus suhteliselt rahulikult, keerutasin ennast ühele ja teisele küljele ning püüdsin magamiseks sobivat asendit leida. Tekk, mis igaühele anti, oli sünteetiline ja andis särtsu...Inglise paarike jõi hommikul hästi palju vett- kihistasin endamisi naerda, et ju see gin toonikuga ikkagi andis tunda. Ahjaa, öösel kui härra minu kõrval järjekordse kokteili endale tellis ja ma mõtlikult vaatama jäin, palju tema kõrri seda kraami mahub, küsis stjuardess lõpuks, kas ma äkki ei tahaks ka mingit jooki. Njaa...lennukid, õhuaugud ja alkohol ei käi minu jaoks koos...

Lend Tallinnast Frankfurdi ehk tasa sõuad, kaugele jõuad

Vaatamata ärevatele hetkedele lennujaama check-inis (check-ini tädi helistas kuhugi, küsis midagi , uuris kuhu ma lähen jne) sain ma turvaväravatest kenasti läbi. Puhas pliks:) Tagasi vaadates nägin veel ühe väga kalli inimese veidi kurba ja murelikku nägu...Lehvitasin talle ja lend võiski alata.

Guten abend, guten abend-tervitati mind ja kõiki teisi lennukis. Kell 17.50 istusin ma juba õnnelikult pardal, kohal 11A. Äärmiselt märkimisväärne koht just sellepärast, et see asus kohe avariiväljapääsu kõrval ning tänu sellele ei olnud minu ees tooli, mis oleks jalgade väljasirutamist seganud. Ongi hea, saan esimesena välja, kui peaks vajadust olema- mõtlesin ma endamisi. Stjuardess uuris kas shpreehen doitshi või spiikin inglishi... Jäin hetkeks mõtlema, et sai ju kunagi seda saksa keelt õpitud ja vastasin ENGLISH. Stjuardess naeratas ja ütles- perfect. Olen alati isegi arvanud, et minu inglise keel on perfektne. Ahhaa!

Tuledes Tallinn oli lumine...Lennukis mingeid erilisi emotsioone ei olnud, mõtlesin lihtsalt niisama omi mõtteid ja vaatasin pilvi. Kuskil ees karjus laps ja tagapool klähvis koer. Naljakas, arvasin, et koerad ei sõida salongis, aga ju siis on vahepeal mõni demokraatlik seadus vastu võetud...Märkimisväärseks osutus ka lennuki õhkutõusmise aeg....Mõtlesin, et äkki on lennuki mootoriga midagi lahti, aga aknast välja vaadates tundus kõik toimivat. Ju siis oli piloodil suuruse hullustus peal...Ega mul muidu selle tõusmise vastu midagi ei olnudki, lihtsalt tuled olid kustutatud ja mõtlesin endamisi, kas ma pärast oma käekirjast ka aru saan. See annab mul ju isegi arsti käekirja mõõdu välja :). Ja üldse, ma ei tea, mis nende lennukite konditsioneeridesse pannakse, aga minul tuleb alati uni peale...

Kell 18.45 hakati juba (Tanelit tsiteerides) nämmu-nämmut pakkuma:) Just siis jäin ma mõtlema, et kui minu kõrval oleks keegi istunud, siis vastavalt eelpool mainitud tooli puudumisele, ei olnud mul ju tegelikult ka lauda, kus süüa. Lähenedes asjale loominguliselt, oleksin arvatavasti põrandale pikniku teinud. Esitaksin siinkohal ka küsimuse suurele ringile- kas te olete kunagi mõelnud, miks lennukis alati linnuliha pakutakse? Et nagu saab odavalt tiiviku vahelt kätte või kuidas? ...hmm...midagi mille üle mõtiskleda. Igatahes ma väga loodan, et Johannesburgi lennul sebra või ninasarviku liha ei pakuta:) Või mine sa tea, äkki on hea.

PS! Jätsin tee-ja kohviringi vahele ning Lacto 7 tableti ka võtmata, sest olin kergelt mures, et see viimane minu kõhu mikrofloora ehk liialt ära normaliseerib.

Aknast välja vaadates paistsid tuled. Ega need vist midagi muud saanud olla, Suure Poolamaa valgustus. Mingil hetkel kadusid tuled ning ma vajusin kergelt unne.

Maandumine Frankfurdis oli nii pikk nagu oleks pool Saksamaad autobahnal läbinud. Midagi muud huvitavat lennujaamas ei toimunud. Pidevalt otsiti mingeid aasia päritolu reisijaid taga ning üks lennujaama töötaja oleks mu peaaegu oma kohvrivedamiskäruga alla ajanud, aga muidu läks kõik ludinal:) Ooteaeg Johannesburgi lennule oli 2 tundi. Jälgisin ootesaalis olevaid inimesi- kes magas, kes tegi sirutusharjutusi. Internetipunkti ei leidnud, seega vaatasin saksa telekanalist uudiseid ning sain aru, et 3-aastasest saksa keele õppimisest pole hetkel mitte mingit kasu. Nägin veel, kuidas Saksa politsei ootas lennuki pealt tulijaid. Täpset põhjust, miks nad seda tegid, ma ei mõistnudki, aga see ei olnudki nii oluline. Kuulasin ajaviiteks Trafficu plaati. Saadan siinkohal tervitused edasi Liisile, kes mulle oma CD-mängijat laenas. Lihtsalt infoks-minusugusele kohukesele oleks pidanud ka kasutusjuhend kaasas olema :)Aga noh, pole hullu, elu õpetas! :)