Vaatamata ärevatele hetkedele lennujaama check-inis (check-ini tädi helistas kuhugi, küsis midagi , uuris kuhu ma lähen jne) sain ma turvaväravatest kenasti läbi. Puhas pliks:) Tagasi vaadates nägin veel ühe väga kalli inimese veidi kurba ja murelikku nägu...Lehvitasin talle ja lend võiski alata.
Guten abend, guten abend-tervitati mind ja kõiki teisi lennukis. Kell 17.50 istusin ma juba õnnelikult pardal, kohal 11A. Äärmiselt märkimisväärne koht just sellepärast, et see asus kohe avariiväljapääsu kõrval ning tänu sellele ei olnud minu ees tooli, mis oleks jalgade väljasirutamist seganud. Ongi hea, saan esimesena välja, kui peaks vajadust olema- mõtlesin ma endamisi. Stjuardess uuris kas shpreehen doitshi või spiikin inglishi... Jäin hetkeks mõtlema, et sai ju kunagi seda saksa keelt õpitud ja vastasin ENGLISH. Stjuardess naeratas ja ütles- perfect. Olen alati isegi arvanud, et minu inglise keel on perfektne. Ahhaa!
Tuledes Tallinn oli lumine...Lennukis mingeid erilisi emotsioone ei olnud, mõtlesin lihtsalt niisama omi mõtteid ja vaatasin pilvi. Kuskil ees karjus laps ja tagapool klähvis koer. Naljakas, arvasin, et koerad ei sõida salongis, aga ju siis on vahepeal mõni demokraatlik seadus vastu võetud...Märkimisväärseks osutus ka lennuki õhkutõusmise aeg....Mõtlesin, et äkki on lennuki mootoriga midagi lahti, aga aknast välja vaadates tundus kõik toimivat. Ju siis oli piloodil suuruse hullustus peal...Ega mul muidu selle tõusmise vastu midagi ei olnudki, lihtsalt tuled olid kustutatud ja mõtlesin endamisi, kas ma pärast oma käekirjast ka aru saan. See annab mul ju isegi arsti käekirja mõõdu välja :). Ja üldse, ma ei tea, mis nende lennukite konditsioneeridesse pannakse, aga minul tuleb alati uni peale...
Kell 18.45 hakati juba (Tanelit tsiteerides) nämmu-nämmut pakkuma:) Just siis jäin ma mõtlema, et kui minu kõrval oleks keegi istunud, siis vastavalt eelpool mainitud tooli puudumisele, ei olnud mul ju tegelikult ka lauda, kus süüa. Lähenedes asjale loominguliselt, oleksin arvatavasti põrandale pikniku teinud. Esitaksin siinkohal ka küsimuse suurele ringile- kas te olete kunagi mõelnud, miks lennukis alati linnuliha pakutakse? Et nagu saab odavalt tiiviku vahelt kätte või kuidas? ...hmm...midagi mille üle mõtiskleda. Igatahes ma väga loodan, et Johannesburgi lennul sebra või ninasarviku liha ei pakuta:) Või mine sa tea, äkki on hea.
PS! Jätsin tee-ja kohviringi vahele ning Lacto 7 tableti ka võtmata, sest olin kergelt mures, et see viimane minu kõhu mikrofloora ehk liialt ära normaliseerib.
Aknast välja vaadates paistsid tuled. Ega need vist midagi muud saanud olla, Suure Poolamaa valgustus. Mingil hetkel kadusid tuled ning ma vajusin kergelt unne.
Maandumine Frankfurdis oli nii pikk nagu oleks pool Saksamaad autobahnal läbinud. Midagi muud huvitavat lennujaamas ei toimunud. Pidevalt otsiti mingeid aasia päritolu reisijaid taga ning üks lennujaama töötaja oleks mu peaaegu oma kohvrivedamiskäruga alla ajanud, aga muidu läks kõik ludinal:) Ooteaeg Johannesburgi lennule oli 2 tundi. Jälgisin ootesaalis olevaid inimesi- kes magas, kes tegi sirutusharjutusi. Internetipunkti ei leidnud, seega vaatasin saksa telekanalist uudiseid ning sain aru, et 3-aastasest saksa keele õppimisest pole hetkel mitte mingit kasu. Nägin veel, kuidas Saksa politsei ootas lennuki pealt tulijaid. Täpset põhjust, miks nad seda tegid, ma ei mõistnudki, aga see ei olnudki nii oluline. Kuulasin ajaviiteks Trafficu plaati. Saadan siinkohal tervitused edasi Liisile, kes mulle oma CD-mängijat laenas. Lihtsalt infoks-minusugusele kohukesele oleks pidanud ka kasutusjuhend kaasas olema :)Aga noh, pole hullu, elu õpetas! :)
No comments:
Post a Comment