Esmaspäeva hommikul istusin ma varakult õues pingi peal ja nautisin vaadet ookeanile. Nii kihvt! Päike juba lõõmas ning 50-se faktoriga päiksekreem sulas lausa nahal. Melissa (kohapeal töötav organisaator/koordinaator) saabus kell 8.15 ja ütles et võtab mu kell 9 peale, et saaksin rahulikult hommikust süüa. Eeldasin, et kell üheksa lähen juba kooli, aga päris nii see ei olnud. Ta kutsus mind Island Vibe’i baari istuma ning me rääkisime, mis edasi saab. Ta oli hästi tore- ütles et teeb kõik, et end siin hästi tunneksin ja siinset elu tõesti naudiksin. Kell 12 pidi mulle uuesti järgi tulema ning mu peale võtma ja siis veidi linna näitama. Pidime ka siinsed teised vabatahtlikud auto peale korjama ja majutuskohta tooma.
Tööpäevad ei saa eriti pikad olema, sest juba kell 12.30 korjatakse kõik peale ning tuuakse bussiga uuesti hostelli. No nagu täisteenindus või nii :). Lõunat saab kas kohapeal süüa või siis linnast endale midagi tuua. Kuna siin nii palav on, siis ma arvatavasti ei tahagi midagi lõuna ajal süüa ning lepin hommiku-ja õhtusöögiga- ehk tuleb ka kaalule kasuks :P Pärastlõunatel ei pea Melissa sõnade kohaselt arvatavasti tööd eriti tegema, võib-olla mõnel pärastlõunal peame peenraid rohima või miskit muud “põnevat” tegema. Veel pidi ühes tänavalastega tegelevas projektis olema vaja asju pakkida-lootust on et mõni päev satume sinna kanti. Hämmastav oli ka see, et raha osas, mille olen sellele organisatsioonile andnud...saan ma ise otsustada, mis ma sellega peale tahan hakata ning kuidas ja millega kooli toetada. Ühesõnaga ei mingit petuskeemi!
Kell 12 saabus Melissa. Sõitsime koos linna peale. Ilm oli tohutult palav. Õhukonditsioneer töötas, aga ikkagi oli jube kuum. Sõidu ajaks sulges Melissa autouksed...turvalisuse mõttes...Nägin sellist Aafrikat, mida ma varem ei olnud näinud-väikestes kokkuklopistud huberikes elavad inimesed. Rahvast liikus hirmus palju ringi. Tänavad olid kaetud punaka kruusa -liiva puruga. See, et kuskil auto sõitis, ei tundunud minevat kellelegi korda-igaüks kõndis seal kus tahtis. Nägin väljastpoolt aidsihaigete kliinikuid, kohalikke polikliinikuid, laste päevahoidusid jne. Majad nägid iseenesest väga lihtsad välja-just nii nagu olete kõik telekas Aafrika maju näinud-pisikesed ühekordsed 4 akna ja ühe uksega. Tavaliselt kollakates toonides.
Melissa rääkis mulle nende organisatsiooni põhitõdedest ja sellest, millega nad üldse tegelevad. Üldse rääkis ta sellest, kuidas riik püüab inimesi toetada neile elukohti võimaldades, töökohti muretsedes jne. Tundus, et siinsete "probleemidega" tegeletakse. Nägin ka ära selle kooli, kus ma töötama pidin hakkama- Eldred creche. Vabatahtlikud on siin kõikidesse koolidesse ära jaotatud, et ei oleks kõik puntras koos. Kohtasin Lovisat, kellel oli viimane päev koolis ning Elmeryt, kellel veel 3 nädalat ees. Elmery rääkis, kuidas tema koolis oli õpetaja haigeks jäänud ning ta pandi 90 lapse ette seisma ja öeldi, et tegelegu nendega. Tema õnneks oli tal õpetamiskogemus olemas-kodumaal pidi ta õpetaja olema. Viisime Lovisa linna postkontorisse ja Elmery hostelli ning mina sain omale vaba pärastlõuna. Sisustasin selle lihtsalt magades, väljas ringi jalutades ja muusikat kuulates. Ühesõnaga oli üks mõnus pärastlõuna! Randa mul enam minna ei õnnestunud, sest värav oli kinni ja ma ei viitsinud enam uurima minna, miks ja kus ja kuidas. Panin ennast õhtuks burgeri nimekirja ja lootsin ehk Lovisat veel kohata, et uurida, kuidas talle siinne elu meeldis ning ehk saada ka mõned vihjed/nõuanded koolis töötamiseks.
*Vaatamata 50-faktorilisele päikesekreemile tundusid minu õlanukid äärmiselt punased...Hea et see värv kinni oli ja rohkem randa ei jõudnud:) Isegi jalad olid juba jume saavutanud!(uskuge mind, seda ei juhtu just tihti minuga)
Kui ma olin pärastlõunal rannamajas olevad infolehed kenasti läbi töötanud, saabusin ma tagasi oma tuppa. Selle aja jooksul olid sinna tekkinud mõned kotid. Jee, mõtlesin ma rõõmuga-lõpuks ometi on vabatahtlikud tagasi jõudnud. Tegelikult oli aga hoopis üks suvaline paarike minu tuppa kolinud. Mingi kutt hüppas ühel hetkel sisse ja tutvustas ennast Ronaldina. Mõtlesin endamisi, kuidas see elu nüüd siin siis kolmekesi välja hakkab nägema...Seda siis tähendabki Backpackers-ükskõik kes võib sinu tuppa elama tulla. Mis seal siis ikka, küll hakkama saame-mõtlesin ma. Peaasi, et mingit actionit siin toimuma ei hakkaks! Pealegi, kui nad vaid paar päeva siin on, siis ei ole vast hull. Ma arvan vähemalt. Ma loodan kogu südamest! Arukas nagu ma olen, nuputasin välja ka tagavaraplaani- kui midagi peaks öösel toimuma hakkama, siis kuulan terve öö kõrvaklappidest muusikat, nii et kõik patareid tühjaks saavad. Veel kord tervitused Liisile, kes mulle oma CD-mängijat laenas :)
Ahjaa, nägin köögis seinale kraabitud teksti-Hirm kestab vaid hetke, kahetsemine aga terve igaviku. Hästi öeldud minu meelest-tundsin kui hea meel mul oli, et ma oma hirmust üle sain ja siia tulla otsustasin :)
Õhtusöök oli kell pool 8. Ootasin seda kaua. Taimetoitlase hamburger-kotlett oli kergelt kahtlase maitsega, aga hea. Tundus nagu oleks liha, aga ei olnud ka. Ei saanud teps mitte aru, millest see kokku oli keeratud. Lovisa sõi koos minuga. Rääkisime niisama juttu. Ta ütles, et on oma aega siin vabatahtlikuna väga nautinud. Teda ootas veel ka ees 2 nädalat lõvipargis töötamist. Kahju, et ta juba nüüd ära oli minemas, tundus väga tore inimene olevat.
Õhtusöögi ajal nägin, kuidas üks meesterahvas inimeste taldrikuid kokku korjas ja samal ajal nende jäänuseid sõi. Naeris et tunneb neid inimesi ja teeb seda nalja pärast-võta siis näpust, miks keegi kellegi jäänuseid peaks sööma...Enne õhtusööki kohtasin veel ühte inglast, kes rääkis, et olevat delfiine ujumas näinud. Mina aga olin selle maha maganud...ehk õnnestub minulgi seda imelist vaatepilti millalgi näha.
Õues oli torm, tõeline Aafrika vihmatorm.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment