Johannesburgis toimus maandumine ratastele- ei midagi hullu. Passikontrollis küsiti, kuhu ma lähen ja lasti läbi. Pagas ei läinud ka kaduma, aga saades koti kätte ning liikudes tollitöötajate juurest mööda, võeti mind küll vahele. Mõtlesin kohe kõige hullema peale- kästakse kott lahti pakkida, riided seljast võtta ja siis hakkab ristküsitlus pimedas ruumis, lampidega otse näkku...aga õnneks mitte (olen vist liiga palju filme vaadanud...) Küsiti, kuhu ma lähen ja mis mul kotis on. Vastasin et Jeffreys Baysse ja et kotis on riided ning veel mõned vajalikud “isiklikud asjad”. Tundub ju suhteliselt loogiline, et naisterahva suur reisikott on ainult riideid täis :)Igatahes õnnestus mul uuesti passi näidata ja reis võis jätkuda.
Nii nagu ma lennujaamapiiride ustest välja sain, kargas uus mees minu lähedale. Mõtlesin, et mis nüüd on. Mees uuris kuhu lähen. Mina kui üliettevaatlik inimene lihtsalt eirasin teda alguses, aga pärast seda kui ta mulle oma ametidokumenti näitas, lubasin ma tal ennast õigele teele juhatada- check-ini. Unustasin internetist uurida, kas sellise “teenuse” eest peab ka tasuma...naeratasin talle ja läksin oma teed.
Lennujaamas otsisin ühe Subway kohviku, kust ostsin omale juua-vett ja coca-colat. Vett oli selleks vaja, et malaariatablett sisse võtta. Kuna mulle üle leti paistis see täiesti normaalne vesi olevat, siis ma üldse ei vaadanud, mida nad seal tegelikult pakuvad. Vee maitse meenutas midagi õuna ja pirni vahepealset, jube magus värk oli! Kuna rohu võtmiseks oli vaja ka midagi süüa ja ma olin lennukis kell pool 9 oma hommikusöögi nahka pistnud, siis otsisin kotist välja esimese ettejuhtuva toidu. Kätte jäi see sama Kalevi shokolaaditahvel, mis minu Aafrika hädaabipakki pandud oli. Siinkohal tervitused kallikestele! :) Coca-cola ja shokolaad-milline suurepärane kooslus ja eelsoodumus suhkrukoomasse langemiseks. Õnneks päris viimasesse staadiumisse ei langenud...Küll aga pidin ma nentima, et vaatamata hullule õhukonditsioneerile ja teadmisele, et õues pidi +18 kraadi olema, olin mina täiesti läbimärg ja ootasin, et saaks juba pesema. Mõelda vaid, mis veel esmaspäeval saab, kui lubas +30....
Mis siis veel? Kuna istumiskohtadega oli lennujaamas kehvasti, siis kasutasin ma istumiseks oma reisikotti. Äärmiselt tänuväärne pagas. Pean vaid meeles pidama, et tagasi tulles mõnda vaasi ei ostaks:) Muide kui ma lennujaamas WC-d otsisin, siis õnnestus mul kõigepealt siseneda meeste omasse, kust mind kohe välja aeti ja kui ma kõrvalasuvasse ruumi siseneda tahtsin, siis seal oli hoopis relvade check-in. Tundub ju suhteliselt loogiline, et käid WC-s ära ning siis tshekid üksiti ka oma relvad sisse. Naiste WC oli hoopis kuskil kaugel...aru ma ei saanud...
Check-ini Port Elizabethi ootasin ma peaaegu 4 tundi kui mitte rohkem. Vahepeal jõudis isegi mu kõht valutama hakata. Kahtlustasin et selle põhjuseks oli malaariatablett, aga päris kindel ei olnud. Igatahes pärast valuvaigisti sisse võtmist läks olemine tunduvalt paremaks.
Check-inis oli mul raskusi kohaliku töötajaga, kelle lõunapausi ma justkui segasin. Ta peitis pidevalt oma pea leti alla ning kui sealt välja ronis, oli tal suu täis. Katsu siis sellise inglise keelest aru saada! Vähemalt püüdis ta minu nime välja öelda ja pärast pisikest harjutamist suutis ta seda ka teha:) Kenasti juhatas ta mu alla korrusele väravasse, kuigi koht, kust mina läbi pidin saama, asus täpselt samal korrusel. Suutsin vahepeal tervele lennujaamale ringi peale teha ja juba õuegi sattuda, aga see tundus tibakene kahtlane kant, seega liikusin kiiresti sisse tagasi. Lõpuks leidsin ka oma õige värava.
Kell 15.15 pühapäeval, just siis kui lennuki pardaleminek pidi algama, teatati valjuhääldist, et lend lükkub tehnilistel põhjustel edasi. Tundsin kahjurõõmu, sest mul oli reisikindlustus :)
No comments:
Post a Comment