Esimene päev koolis ning agulituur ehk kuidas ma eluga pääsesin...

Teisipäeval kell 8.15 võttis Melissa mind peale ja sõidutas kooli. Uksest sisenedes ootas mind ees 52 last-kõigil silmad säramas ja hambad helendamas :) See, mis koolis toimus, ei olnud üldse kooli moodi. Mängiti, lauldi, tantsiti, palvetati. Õpetajad-Julia ja Annett olid väga toredad. Julia vastutas vanema grupi eest ning Annett tegeles pisikestega. Lapsed ise olid hästi toredad ja armsad. Tulid ja võtsid käest kinni, katsusid käsi ja jalgu, naeratasid, tahtsid koos mängida...Kui laulud olid lauldud, siis vaadati televiisorit ja söödi. Päev ise algas pudru söömisega, siis teleka vaatamise ning hambapesuga. Hiljem lauldi ja värviti pilte. Värvimine tuli lastel hästi välja-püüdsin lapsi õpetada ja kehakeeles seletada, kuidas värvida...proovisin vähemalt! Lisaks käisime ka õues. Aeg möödus kiirelt. Kell 12.15 saabus Melissa ning tõi mu Island Vibe'i. Kohtusin ka Racheliga, kes saabus siia USA-st. Kell 3 pidime minema koos linnatuurile. Käisin natuke aega rannas pleesitamas ja peagi oligi kell juba ka kolm.

Kell 3 istusime me Racheliga Receptioni juures ja ootasime oma tuuri. Meiega koos oli ka itaallane Francesco. Ühesõnaga kui öeldakse kell 3, siis tähendab see Aafrika aja järgi kell pool 4. Just siis saabus meie giid Caz. Üks lahe sell oli. Rääkis meile kohalikku ajalugu ning üldse siinsest elust. Uuris meilt kust me pärit oleme ja mida teeme. Tegime "vaeste linnale" tiiru peale. ". 2-tunnisest tuurist sai 4-tunnine, sest armaskallis Caz hakkas õlut jooma ja me ei saanud kuidagi tulema. Kus me siis käisime? Kõigepealt viidi meid kohaliku mehe Jani juurde. Nägime ära, kuidas näeb välja, kui jalgratas on magamistoas ning milline on "avatud köök" aafrika moodi :) Astud elutuppa ja ongi kohe köök ja elutuba, kõik üheskoos, pliit ja telekas kõrvuti. Jan ise oli hambutu vanake, kelle lahkusel ei olnud piire. Ja ta rääkis, ta rääkis tohutult palju. Meile pakuti kohalikku leiba, mis nägi välja nagu pisike ciabatta ning teed ja kohvi. Vaidlesin Racheliga, õigemini püüdsin talle seletada et kuumaga peabki sooja jooki jooma, aga ta ei uskunud mind ning eelistas tee asemel vett. Seal olles saime aru, kui oluline on aafriklaste jaoks telekas- justkui pereliige. Külalised astuvad sisse, telekas pannakse käima ja hakatakse näitama, mis kanalid neil on, lastakse kõikidelt plaatidelt üks lugu ning räägitakse, mida uudised näidanud on. Pereliige noh!

Pärast seda, kui kõigil kõhud täis olid, läksime "rõõmsalt" edasi kohaliku nõia juurde. Kui aus olla, siis minul olid küll selle ürituse osas omad kahtlused...ma lausa kartsin. Caz rääkis teel sinna, mida kõike need nõiad on võimelised tegema ja ma tõesti arvasin, et sealt mina elusalt välja ei tule. Ühes huberikus, kus ei olnud elektrit ning millel oli muldpõrand, juhatati meid sisse. Caz teatas meile õnnetu näoga, et nõid on kahjuks tööl. Mina aga hingasin selle peale kergendatult, mul oli nii hea meel, et seda Nõia-Ellat nägema ei pea! Meid juhatati nõia "tööruumi", kus seintel rippusid loomade nahad, kõndima pääses vaevu...ühte nurka olid asetatud kõik erinevad "rohupotsikud" mis tekitasid minus hirmu. Mõtlesin kogu aeg, et kuskilt voodi alt mõni surnud mao pea ikka välja ilmub, aga õnneks seda ei juhtunud. Nõia abikaasa istus meiega koos ringis ja irvitas, kui Caz oma kohustuslikku giidijuttu rääkis. Mäletan hästi, kuidas hakati Jumalast rääkima ja sellest, kuidas kohalikud usuvad neid nõidasid rohkem kui kedagi teist. mingil hetkel küsis Caz, et kas ma usun Kristusesse ja ma ütlesin et ei. Ja siis küsis, et kas ma olen budist...ütlesin et ka ei. ta vaatas mulle siis lolli näoga otsa ning küsis, aga millesse ma siis usun. Ma vaatasin siis ka lollilt talle otsa ja ütlesin, et iseendasse usun. See vastus teda just eriti ei rõõmustanud, aga see ei olnudki oluline. Hetk hiljem astus uksest sisse suurt kasvu naine, valged hambad särasid suus kui ta naeratas ja siis ma sain aru, et see ongi see nõid. No kui päris aus olla, siis ma pidin pettuma, sest minu nõiafantaasiates oli ta hoopis hirmsam (järjekordne tõestus et olen liiga hea ettekujutusvõimega!). Astus uksest sisse, tervitas ja istus potsti pingi peale. Ütles, et on väsinud tööst. Võtsime seda kui vihjet ning hakkasime endagi samme sättima. Ta kätles kõiki, kui me uksest väljusime. uhh, ei olnudki nii jube, mõtlesin ma veel endamisi....

Pärast nõia juurest tulekut suundusime me edasi kohalikku baari. Ja kui ma ütlen kohalik baar, siis ma mõtlengi Kohalikku Baari. Mitte sellist fancyfancy blingbling ööklubi sarnast vanalinna baari, vaid ikka korralikku Aafrika Baari. Maja iseenesest oli väga tilluke vineeritükkidest kokkuklopsitud muldpõrandaga huberik. Seal sees ootas meid umbes 5 kohalikku, kes kõik „happy hour“t nautisid. HH tähendas nende mõistes seda, et meie pidime õlut ostma ja seda siis teistega jagama. Võibolla oleks aeg Eestissegi selline õnnetund tuua?! Tundus et kohalikud said meie üle ka päris palju naerda, sest Caz püüdis kõigepealt Rachelile ja hiljem mulle selgeks teha, kuidas baarist küsida- palun, üks õlu. Ei suutnud aga ei mina ega Rachel seda xhosa keeles välja öelda ning kastanid tõi tulest välja Francesco. Õlut pakuti umbes liitrisest pahtlinõust, millest igaüks sai juua ja pidi selle siis edasi ulatama kõrvalistuvale. Õlu iseenesest oli (ütleme ausalt ja vabandan juba ette õllesõprade ees) suhteliselt jälk. Põhiaineks oli maisijahu, mis oli vedeliku sisse kergelt kollakad tükid jätnud, mis eriti kurgust alla minna ei tahtnud. Kujutage ette midagi mannapudru sogast, mis on külm ja samas nagu värske....Igatahes jäime kõik ellu :)

Pärast seda käiku pidime me kõigi plaanide kohaselt minema Island Vibe’i tagasi, aga VEEL enne seda keeras Caz sisse ühte teise kohalikku baari, mis oli põhimõtteliselt upgraded version of the first one. Seal oli piljardilaud ja diskokuul laes. Ikka täisvärk! Baari tegi „eriliseks“ meie jaoks see, et kohal olid ainult mehed. Aega veetsime me seal nende õllelembeste kohalikega umbes 2 tundi, nii et mingi hetk tüütas see ikka päris ära. Vahtisime Racheliga mingi hetk üksteisele otsa ja mõtlesime, kuidas sealt küll kiiremas korras minema saada. Kell 7 läbi tõusis üks mees püsti (kes oli ise just 3.liitri õlut lõpetanud-ma ei liialda!) ja ütles, et ta on nõus meid koju viima. Ma isegi ei osanud rõõmustada selle üle, sest tema promillide tase ei olnud just kõige madalam. Autosse mahtus meid palju, nii nagu ikka häid lambaid mahub ühte lauta palju...Ees olid Caz ja autojuht Zac ning taga istusime meie kolmekesi pluss veel üks kohalik, kes ennast kaasa pressis. Turvavöösid sellel Opeli logudikul ei olnud ja pimedas sõitmiseks mõeldud esituled ei töötanud...Esiaken oli mõrades ja mõrade all mõtlen ma seda, et pidi hinge kinni hoidma, et see aken kohe sisse ei vajuks...Caz naeris vaid et Zac sõitis ükspäev elevandile otsa ja pole veel jõudnud oma autot parandusse viia. Yeah right! :) Island Vibe’i jõudes ei unistanud ma millestki muust kui ainult heast unest...Logisin veel kiiresti korraks netti, aga seal ei olnud miskit põnevat. Samal ajal kartuleid ja juurvilju süües ning netis surfates, küsis Kunno juba teist korda, kas ma olen taimetoitlane ja ma vastasin, et ei, aga kuumaga lihtsalt meeldib mulle mitte liha süüa. Ja nii oligi Helistasin õhtul Jannele ja rääkisin temaga umbes 40 minutit (huvitav palju see mulle maksma läheb?mõtlesin ma endamisi...Infoks nüüd - päris palju läks :P )

Jätkub kohe kui rohkem vaba aega