Hostellis nimega Island Vibe võeti mind kenasti vastu. Kui Kunno (aafriklane kes hostellis töötas) kuulis et ma olen vabatahtlik, siis ma muud ei kuulnudki kui et Eike on erikülaline, ta on vabatahtlik. Tundus et selle eest ollakse siin väga tänulikud. Kunno näitas mulle ja veel kolmele tütarlapsele, kes olid matkama tulnud, mis kus asub ning tutvustas meile hostelli töötajaid- Micha ja Fortune ja hulka baarmane, kelle nimed mul kõik kohe meeldegi ei jäänud. Ta luges sõnad peale, et pass ja raha tuleb seifi anda-see tundus suhteliselt loogiline asjade käik. Veel märkis ta ära, et randa tohib minna vaid päevasel ajal ning öösel minek on rangelt keelatud, sest tegemist oli ikkagi kõrbealaga.
Elamistingimused olid suht algelised- tuba, 4 voodit (2 nari) ja laud, üks aken ning uks, mida väljastpoolt lukku ei saanud panna. Dushikabiinid ja WC-d olid meestele ja naistele ühised, selle vahega et dushi alla minnes läksid ikkagi dushikabiini, mitte ühisesse dushiruumi. Jumal tänatud! :)
Sel õhtul ma hambaid pesema ei jõudnudki, sest ma ei teadnud, kas siinset vett hammaste pesuks kasutada tohib või mitte. Närisin kuni magama minekuni nätsu. Nende kõhuhädadega ei saa ju jamada...Wesley ütles, et lähim haigla asub 50-minutilise sõidu kaugusel.
Siin ma nüüd siis olingi- Jeffrey’s Bays, ookean akna taga mühisemas ning tundsin, kuidas olin ennast sõna otseses mõttes saatuse kätesse andnud- uinudes varakult...juba umbes poole kümnest.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment