Welcome to Africa ehk taksosõit Port Elizabethist Jeffrey's Baysse

Port Elizabethi jõudsin ma umbes tund aega oodatust hiljem. Olles koti kätte saanud ja saabumisväravatest väljas, nägin ma pikka kasvu mustanahalist meest, kellel oli käes silt Eika Saartz. Tundus suhteliselt minu nime lähedane, seega läksin temaga juttu tegema. Jah, see oligi taksojuht Wesley, kes mulle vastu pidi tulema. Hästi kihvt kutt oli. Minu reisi suurim blondiinihetk oli see, kui ma andsin oma kotid taha pagasnikusse ja küsisin seejärel Wesleylt, kas ma peaksin ette või taha istuma. Ta vastas selle peale, et sinna kuhu tahan-ette või taha, kasvõi katusele, aga siis ta minu turvalisuse eest ei vastuta:) Otsustasin siis ette istuda. Lähenesin autosse paremalt poolt, tegin ukse lahti ja nägin seal rooli. Sain aru, et olin uksega eksinud...Kuradi vasakpoolne liiklus, ma ütlen! Wesley pidi ennast kõveraks naerma, öeldes lõpuks minu lohutuseks, et ma pole esimene inimene, kes taksot on juhtida tahtnud. Üldse rääkis ta terve tee hästi palju ja küsis minu käest kõiksugu asju alates nahavärvist Eestis kuni selleni, kas ma olen kihlatud või mitte. Naersime südamest terve tee. Kuulasime Rnb-d (kohalikku artisti Derekit) ja püüdsime sõita täpselt vastu päikest, mis oli NII SUUR, et ei oska kohe sõnadessegi panna. Naersin Wesleyle, et pangu silmad kinni ja sõitku tunde järgi. Ta naeris ainult selle peale. Tegemist oli kiirteega ja vähe sellest, et me sõitsime vasakul pool (harjumatu mulle), oli kiirusepiiranguks 120 km/h, aga Wesley sõitis 180 km/h. Roolivõimust kui sellisest ei olnud juttugi –lihtsalt üks ligadi-logadi Opel. Kergelt kõhe tunne oli. Teel Jeffreys Baysse õpetas Wesley mulle afrikaani keelt ja mina talle vastu eesti oma. J’bays võtsime peale veel 3 noort kutti, kes olid Wesley sõbrad ning kelle ta kuskile ära pidi viskama. Rootslased muide! Veidi maad enne hostelli jõudmist sõitis meie ees kastiauto kus oli hästi palju inimesi sees. Wesley lehvitas neile, lasi signaali ja ütles siis mulle- Welcome to Africa.