Johannesburgi lendav lennuk oli elu suurim, millega üldse sõitnud olin. Istmeid oli reas 10. Vähemärkusena pean lihtsalt ära mainima, et enamus lennusaatjaid olid mehed. Minu kõrvale ei istunud see kena kutt, kellelt ma lennujaamas pilku eemale ei saanud (elu on ikka ebaõiglane vahel...) vaid hoopis üks inglise keelt kõnelev paarike, kes lõhnas kergelt alkoholi järele. Päritolumaaks oli neil Lõuna-Aafrika. Esimese söögikorra magasin ma maha, teise ajal avasin silmad ning sain lasanjet- kell 2 ÖÖSEL. Lennuk raputas kogu söömise aja korralikult, seega seedimisega probleeme ei olnud.
Öö möödus suhteliselt rahulikult, keerutasin ennast ühele ja teisele küljele ning püüdsin magamiseks sobivat asendit leida. Tekk, mis igaühele anti, oli sünteetiline ja andis särtsu...Inglise paarike jõi hommikul hästi palju vett- kihistasin endamisi naerda, et ju see gin toonikuga ikkagi andis tunda. Ahjaa, öösel kui härra minu kõrval järjekordse kokteili endale tellis ja ma mõtlikult vaatama jäin, palju tema kõrri seda kraami mahub, küsis stjuardess lõpuks, kas ma äkki ei tahaks ka mingit jooki. Njaa...lennukid, õhuaugud ja alkohol ei käi minu jaoks koos...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment