Teise nädala esimesel päeval ärkasin üles suure väsimusega. Viisin kooli toiduasjad ära ning koopiadki. Õpetajad vaatasid seda kõike suure tänuga. Kooli jõudsin kahjuks suure hilinemisega, sest Melissa ei leidnud meile autot. Tundus uskumatu probleemina, aga paraku see nii juba oli. Päev möödus mängides, lauldes ja külalisi vastu võttes. Nimelt tuli üks saksa vanapaarike meie juurde. Tegemist oli kolmele eelkoolile annetusi tegevate inimestega. Sel ajal kui naine rääkis Juliaga juttu, suhtlesin mina mehega- õigem oleks vist öelda sakslasest mehega, kelle ingliskeel oli alla igasuguse arvestuse. Nii see siis läkski, et mina rääkisin inglise keeles ja tema purssis mulle saksa keelt vastu. Õnneks sain ka enam-vähem tema jutule pihta, seega 15 minutit keelepraktikat :) Vastasin aga genau ja genau...
Sel päeval pani Julia mind ka laste nimesid kirjutama. Kui ma muud selgeks ei saanud, siis ingliskeele spellimise kontrolltööna võis seda külla võtta. Aafrika nimed on ikka keerulised- Quathu, Radjen, Rahjan, Borain, Johnique, Jamiriqjie jne....Nalja sai igatahes palju ja Julia ei olnud üldse kuri selle pärast, et laste tööde korjamine võttis rohkem aega kui tavaliselt.
Kell 1 saadeti meile Shawn järgi. Püüdsime talle seletada et pärast kella 12 ei ole meil koolis midagi teha, sest lapsed lähevad siis magama. Veel saime teada et teisipäeval peame minema aedu koristama. Mina endamisi muigasin, mõeldes mida nad küll seal minu puhastatud aias teha tahavad.
Vahemärkus: Annette teatas mulle, et ma peaksin omale Aafrikas olles mehe muretsema, et mul oleks ka pärastlõunal midagi teha. Ahhaa!
Pärastlõunal shoppamas käies sain aru, et Rachel on ikka üks igavene ameerika tibi. Küll ostab ta omale padjapüüre, siis küürib lisaks ise oma wc-potti ja lisaks eelnevale on ta kogu aeg otsinud pesumaja, kus oma pesu ise ära pesta. Ei, mitte saata oma pesu pesumajja, vaid ise pesta, sest väidetavalt ta ei usalda neid pesejaid...Yeah right!? Lahterdasin selle teema sinna kategooriasse, kus oli ka Phillipi küsimus- kas koolis on kõik lapsed musta nahaga? Milles nende probleem on...
Õhtusöögiks oli jälle hamburger nagu igal esmaspäeval. Vaatamata faktile et olin lõuna ajal paki krõpsu ära söönud, pugisin selle toidu omale kenasti sisse. Isutuse üle küll kurta ei saanud!
Minu tuppa saabus ka uus kutt, Adam, kes hakkas mulle kergelt närvidele käima, kui ta pidevalt sisse-välja jooksis ja mingil hetkel mulle lausa tundus, et ta nuusutas mingit pulbrit. Aina paremaks läheb, mõtlesin endamisi. See oli ka kõige negatiivsem kogemus minu terve reisi ajal, sest mul puudub austus igasuguste inimeste vastu, kes narkootikume kasutavad. Sellest vahejuhtumist tulenevalt käisin kell 9.30 endale ka omaette tuba küsimas, aga kahjuks ei olnud midagi vaba ja pidevalt ühest toast teise kolida ma ka ei tahtnud. Ei teagi, millest selline meeleolu muutus tuli. Võib-olla oli see kõik sellest, et rääkisin õhtul Pireti ja isaga ning koduigatsus tuli hetkeks peale...Tallinnas sadas lund.
Vaatamata öisele trallile, sain ma päris hästi magada.
Friday, September 18, 2009
Wednesday, June 17, 2009
Esimest korda safaril ehk kuidas me lõvi läheduses biltongi sõime :D
Õnneks möödus öö rahulikult. Kära baaris oli küll suhteliselt kõva, aga siiski sain magada. Ja erikülalisi ei astunud ka uksest sisse...Äratus oli meil varajane, umbes kell 6.30, selleks et 7.45 valmis olla. Ootasime Racheliga hommikusööki, aga selleni me ei jõudnudki, sest juba 7.45 oli meie takso ukse ees ning me võtsime ette suuna Port Elisabethi. Seal, ühes hotellis võttis meid peale meie safarimatka juht Malcolm. Ta oli umbes 60-aastane hallipäine meesterahvas, kes oli seda safarimatkajuhi tööd juba umbes 9 aastat teinud ja seda kõigest hobi korras.
Addo park asus suhteliselt kaugel, umbes 1.5 tunni autosõidu kaugusel. Meiega liitusid veel 3 inglise kutti (nimed olen ära unustanud...) ja tee pealt võtsime veel peale 7 sakslast (nende nimesid mäletan veel vähem, üks oli vist Wiebeke ja üks Rolf jne...). Addo elevandipark ise oli jube äge!!! Nägime väga lähedalt elevante ja no neid oli ikka palju. Mitte nii nagu tavaliselt loomaaedades, et ema ja isaelevent ja siis poeg, vaid neid oli kümnete kaupa. Elevandivaatlust tehes palus Malcolm meil aknad kinni panna, sest ta väitis, et elevant võib londi aknast sisse torgata ja siis karmauhti inimese sealt välja tõmmata (nagu ma seda usuks....:D) Kui üks elevant meie suunas kõndis ja Malcolm tema "viiendale jalale" osutas, siis ütles ta, et see on erutunud sellest, et meie autos on üks eestlane ja eestlasi ei ole see elevant kunagi näinud:P Pärast elevandipargi tuuri lõppu viidi meid sööma. Sõime nuudlirooga, kuhu oli lisaks nuudlitele ja aedviljadele pandud ka ohtras koguses sealiha ja minul see liha sisse ei läinud...Mingi imelik kõrvalmaitse oli küljes ja jätsin osa sellest lihtsalt taldriku peale alles. Kui üks inglise kuttidest seda märkas, siis küsis ta kas võib selle ära süüa. Mina muidugi lubasin, sest tema silmadest oli näha et viimased päevad peopanemist ei olnud just väga hästi mõjunud ja lõpuks oli mehepojal söögiisu tagasi tulnud. :))
Pärast lõunasööki korjasime oma asjad kokku ja läksime välja. Seal ootas meid juba tõeline safariauto, külgedelt lahtine ja sisse andis ronida...lühemad inimesed pandi ette ritta ja mingil põhjusel sattusin ka mina nende hulka :D Aga koha osas mul pretsentsioone ei olnud, ikkagi päris hea koht oli:) Pargi nimi, kus meie safariretk jätkus oli Schotia park. Kuna teed seal ei olnud just kõige siledamad, siis saime me ikka päris kõvasti "põrutatud". Aga see kõik oli seda väärt- nägime ninasarvikuid, kaelkirjakuid, lõvisid, jõehobusid. Ühesõnaga põhimõtteliselt seda kuulsat "Big Five"'i. Lisaks igasuguseid linde ja sõralisi ning kabjalisi, kelle nimesid ma isegi eesti keelde tõlkida ei oska. vahepeal tegime pisikese kohvipausi ja siis jätkus jälle meie reis.
See oli üks uskumatult sisutihe ja pikk päev, mille kulminatsiooniks olid 2 isalõvi 5 meetri kaugusel autost ning meie autos kuivatatud liha- biltongi- söömas ja Amarillot joomas. See viimane oli muide õigemagus:D Muidugi lõvide nalju tuli hirmus palju, näiteks ütles Malcolm, et kui üks lõvidest peaks Rachelit ründama, siis saame meie autos kooris laulda- bye, bye, Ms American pie...Minul käskis ta naljaga pooleks autost välja minna, et demonstreerida teistele lõvide haistmis-ja kuulmismeelt, aga ma ei teinud seda. Elu oli ikka liiga kallis :D Õhtul pakuti meile veel üks tore õhtusöök, mida serveerisid safarite juhid-riis, kana, aedviljad jne. Pluss veel aafrikapärane magustoit-puding. Kui me selle kõik ära olime söönud ja arutanud sakslastega, kui mõttetu on eurovisioon, siis võis kodutee jälle alata. Öine safari tagasi bussi enam üldse ei tõmmanud, pigem hirmutas kui kuskil pimedas oli näha valgeid silmi ja ei saanud aru, mis loomaga tegu on:D Ahjaa, Malcolm juhatas söömiskohas meid meelsasti ka tualetti kasutama, öeldes et mehed minge vasakule, naised paremale, läbi põõsaste, üle ämblike ja usside....Mis te arvate kui mitu naist WC-sse minna julges? hehe...Taksos, teel Island Vibe'i, ma juba magasin ja seda sõna otseses mõttes. Rachel kiitles taksojuhile, milliseid kuulsaid staare ta näinud on- see mõjus kui unejutt mulle :D magama sain umbes kell pool 1 ja seda ka vaid sellel põhjusel, et käisin Phillippit otsimas, et temalt telefoni laadimiseks adapterit saada, aga ta oli nii purjus, et ei leidnud seda üles. Oh jah, no juhtub!
Addo park asus suhteliselt kaugel, umbes 1.5 tunni autosõidu kaugusel. Meiega liitusid veel 3 inglise kutti (nimed olen ära unustanud...) ja tee pealt võtsime veel peale 7 sakslast (nende nimesid mäletan veel vähem, üks oli vist Wiebeke ja üks Rolf jne...). Addo elevandipark ise oli jube äge!!! Nägime väga lähedalt elevante ja no neid oli ikka palju. Mitte nii nagu tavaliselt loomaaedades, et ema ja isaelevent ja siis poeg, vaid neid oli kümnete kaupa. Elevandivaatlust tehes palus Malcolm meil aknad kinni panna, sest ta väitis, et elevant võib londi aknast sisse torgata ja siis karmauhti inimese sealt välja tõmmata (nagu ma seda usuks....:D) Kui üks elevant meie suunas kõndis ja Malcolm tema "viiendale jalale" osutas, siis ütles ta, et see on erutunud sellest, et meie autos on üks eestlane ja eestlasi ei ole see elevant kunagi näinud:P Pärast elevandipargi tuuri lõppu viidi meid sööma. Sõime nuudlirooga, kuhu oli lisaks nuudlitele ja aedviljadele pandud ka ohtras koguses sealiha ja minul see liha sisse ei läinud...Mingi imelik kõrvalmaitse oli küljes ja jätsin osa sellest lihtsalt taldriku peale alles. Kui üks inglise kuttidest seda märkas, siis küsis ta kas võib selle ära süüa. Mina muidugi lubasin, sest tema silmadest oli näha et viimased päevad peopanemist ei olnud just väga hästi mõjunud ja lõpuks oli mehepojal söögiisu tagasi tulnud. :))
Pärast lõunasööki korjasime oma asjad kokku ja läksime välja. Seal ootas meid juba tõeline safariauto, külgedelt lahtine ja sisse andis ronida...lühemad inimesed pandi ette ritta ja mingil põhjusel sattusin ka mina nende hulka :D Aga koha osas mul pretsentsioone ei olnud, ikkagi päris hea koht oli:) Pargi nimi, kus meie safariretk jätkus oli Schotia park. Kuna teed seal ei olnud just kõige siledamad, siis saime me ikka päris kõvasti "põrutatud". Aga see kõik oli seda väärt- nägime ninasarvikuid, kaelkirjakuid, lõvisid, jõehobusid. Ühesõnaga põhimõtteliselt seda kuulsat "Big Five"'i. Lisaks igasuguseid linde ja sõralisi ning kabjalisi, kelle nimesid ma isegi eesti keelde tõlkida ei oska. vahepeal tegime pisikese kohvipausi ja siis jätkus jälle meie reis.
See oli üks uskumatult sisutihe ja pikk päev, mille kulminatsiooniks olid 2 isalõvi 5 meetri kaugusel autost ning meie autos kuivatatud liha- biltongi- söömas ja Amarillot joomas. See viimane oli muide õigemagus:D Muidugi lõvide nalju tuli hirmus palju, näiteks ütles Malcolm, et kui üks lõvidest peaks Rachelit ründama, siis saame meie autos kooris laulda- bye, bye, Ms American pie...Minul käskis ta naljaga pooleks autost välja minna, et demonstreerida teistele lõvide haistmis-ja kuulmismeelt, aga ma ei teinud seda. Elu oli ikka liiga kallis :D Õhtul pakuti meile veel üks tore õhtusöök, mida serveerisid safarite juhid-riis, kana, aedviljad jne. Pluss veel aafrikapärane magustoit-puding. Kui me selle kõik ära olime söönud ja arutanud sakslastega, kui mõttetu on eurovisioon, siis võis kodutee jälle alata. Öine safari tagasi bussi enam üldse ei tõmmanud, pigem hirmutas kui kuskil pimedas oli näha valgeid silmi ja ei saanud aru, mis loomaga tegu on:D Ahjaa, Malcolm juhatas söömiskohas meid meelsasti ka tualetti kasutama, öeldes et mehed minge vasakule, naised paremale, läbi põõsaste, üle ämblike ja usside....Mis te arvate kui mitu naist WC-sse minna julges? hehe...Taksos, teel Island Vibe'i, ma juba magasin ja seda sõna otseses mõttes. Rachel kiitles taksojuhile, milliseid kuulsaid staare ta näinud on- see mõjus kui unejutt mulle :D magama sain umbes kell pool 1 ja seda ka vaid sellel põhjusel, et käisin Phillippit otsimas, et temalt telefoni laadimiseks adapterit saada, aga ta oli nii purjus, et ei leidnud seda üles. Oh jah, no juhtub!
Monday, June 8, 2009
Mind ümbritsevad närvilised inimesed ehk Eike soovitus- rahunege maha!
Laupäeva hommiku sisustasin ma netis. Saatsin mõned kirjad ning tegime samal ajal Racheliga ka plaane Addo Elevandiparki minemiseks. Pärast planeerimist ja hinna teadasaamist ütles Phillipp et tema ei tule. Loomulik kadu, mis muud...
Lõuna ajal läksime koos Racheliga linna peale. Tema tahtis saata mõned postkaardid ja mina tahtsin lihtsalt kõndida, et mitte Phillippiga tõtt vahtida. Olime umbes 1,5 tundi linna peal. Leidsime ühe laheda raamatupoe, kus müüdi kasutatud raamatuid, mille sai pärast lugemist tagasi tuua ja ümber vahetada uue vastu. Väga kihvt idee! Sellist asja võiks Eestiski arendada!
Pärast linnatuuri pleesitasime rannas ja võtsime päikest. Kuna mina eriti punaseks saada ei tahtnud, siis lahkusin varakult. Hiljem sain aru, et oleks pidanud isegi varem ära tulema...Kuna kõht oli tühi ja kuidagi igav oli, siis tegin veel ühe linnatuuri ja ostsin viinamarjamaitselist Fantat ja paki krõpse ning jalutasin Island Vibe'i. Kuna õhtusöögini oli aega, siis võtsin oma uue raamatu ja lugesin seda. Phillipp muudkui käis toast sisse ja välja, oli kuidagi rahutu. Tundus et mõte "mittemillegi" tegemisest ei sobinud sellele noormehele mitte. Tahtsin talle mingi hetk käratada, et rahunegu maha, aga keerasin lõpuks selja, panin kõrvaklapid pähe ja nautisin lugemist. Polnud enam ammu aega olnud lugeda...
Kell 6 tundsin, kuidas ma muutusin ka ise närviliseks. Island Vibe saabud trobikond lapsi ja 2 poissi pandi minu tuppa. Need olid sellised kahtlased poisid, mõtlesin et äkki jään millestki ilma, aga õnneks see nii ei läinud. Lisaks närvilisele olukorrale toas, olin ma ennast ikkagi rannas olles täielikult ära põletanud. See omakorda tähendas, et minu kätele ja jalgadele oli tekkinud vana hea päikeseallergia. Peale selle olid minu kõrvad tulipunased ning ma tundsin et enam "paremaks" minna ei saa!
Lõuna ajal läksime koos Racheliga linna peale. Tema tahtis saata mõned postkaardid ja mina tahtsin lihtsalt kõndida, et mitte Phillippiga tõtt vahtida. Olime umbes 1,5 tundi linna peal. Leidsime ühe laheda raamatupoe, kus müüdi kasutatud raamatuid, mille sai pärast lugemist tagasi tuua ja ümber vahetada uue vastu. Väga kihvt idee! Sellist asja võiks Eestiski arendada!
Pärast linnatuuri pleesitasime rannas ja võtsime päikest. Kuna mina eriti punaseks saada ei tahtnud, siis lahkusin varakult. Hiljem sain aru, et oleks pidanud isegi varem ära tulema...Kuna kõht oli tühi ja kuidagi igav oli, siis tegin veel ühe linnatuuri ja ostsin viinamarjamaitselist Fantat ja paki krõpse ning jalutasin Island Vibe'i. Kuna õhtusöögini oli aega, siis võtsin oma uue raamatu ja lugesin seda. Phillipp muudkui käis toast sisse ja välja, oli kuidagi rahutu. Tundus et mõte "mittemillegi" tegemisest ei sobinud sellele noormehele mitte. Tahtsin talle mingi hetk käratada, et rahunegu maha, aga keerasin lõpuks selja, panin kõrvaklapid pähe ja nautisin lugemist. Polnud enam ammu aega olnud lugeda...
Kell 6 tundsin, kuidas ma muutusin ka ise närviliseks. Island Vibe saabud trobikond lapsi ja 2 poissi pandi minu tuppa. Need olid sellised kahtlased poisid, mõtlesin et äkki jään millestki ilma, aga õnneks see nii ei läinud. Lisaks närvilisele olukorrale toas, olin ma ennast ikkagi rannas olles täielikult ära põletanud. See omakorda tähendas, et minu kätele ja jalgadele oli tekkinud vana hea päikeseallergia. Peale selle olid minu kõrvad tulipunased ning ma tundsin et enam "paremaks" minna ei saa!
Esimene reede Mustal Mandril ehk Eike hakkab tegutsema
Reedehommikul olin mina esimene selles seltskonnas, kes ärkas. Käisin dushi all ja jõin kohvi. Kella veerand üheksa ajal saabus Melissa. Ta võttis minu enne peale ja siis tuli Rachelile järgi. Ikka selle sama pisikese autoga:) Koolis oli tavaline päev. Hommikul mängisid lapsed õues, siis toimus söömine, pesu ja õppimine. Mina võtsin hommikul kätte ja hakkasin peenraid rohima, et saaks selle asja veidi paremaks. Plaanisin ka esmaspäeval kaasa võtta labida ja hangu Island Vibe'st.
Pärastlõunal tegi Julia mulle nimekirja asjadest, mida neil vaja on, seega mööduski hilisem aeg shopates Kaubamajas. Ja kujutage ette või mitte, aga kaubamajad on siin küll nii suured, et elevandidki mahuvad sisse. Täitsa lõpp! Minu ostunimekirjas olid: maisijahu (10 kilo), suhkur (5 kilo) ja suures koguses vett endale. Vesi on siin muide maailma parim. Ma poleks iial osanud arvata et siin nii head maitsega veed on!
Phillipp ja Rachel näisid omavahel väga hästi läbi saavat. Rääkisime loomaparki minemisest ja ma mainisin, et ühinen nendega väga hea meelega. Hiljem toas olles Phillipp uuris, et kas ma ikka
tahan nendega kaasa tulla ja siis ma jäin mõtlema, et mehel vist Racheliga mingi oma plaan:P Aga see mind ei takistanud, ütlesin et MUIDUGI ma tahan tulla!
Oli reede ja ma olin õnnelik, et sain oma asjad ostetud kooli jaoks ning koopiadki olid tehtud. Tundus et ma olin ainuke, kes siin tegutseb vabatahtlikuna- Go Eike, go!- mõtlesin ma endamisi.
Umbes kella viie ajal jäin ma magama ning ärkasin täpselt kell 19.30, täpselt õhtusöögi ajal. Õhtusöögiks oli tortilla. Äärmiselt vürtsikas värk, aga ma pean tunnistama, et sellest sai minu lemmiktoit Aafrikas olemise ajal. Istusime Racheliga ühes lauas ja ajasime juttu. Phillipp, kes oli agulituurile läinud, ei olnud veel kell kaheksagi kohal...Lõpuks ta ikkagi saabus, poolpurjakil olekus ja ütles et tal pole kunagi nii lahe olnud, kui seal. Nojah, tundus et meie Racheliga olime ainukesed, kes seda tuuri täiega ei nautinud. Olin jällegi üllatavalt väsinud ning baar kohe üldse ei kutsunud, kuigi oli reede õhtu. Võibolla oli see sellest imelikust kõhukorinast...nimelt hakkas õhtul minu kõht hirmsasti korisema ja tegi seda kuni järgmise hommikuni...Lootsin endamisi, et ei ole omale mingit kohalikku hullukorinatõve saanud... Öö möödus ka närviliselt. Mingi hetk astusid tuppa mingid suvalised kutid ja kui ma poolunes ennast üles ajasin, siis kadusid nad jälle ära. Õnneks midagi varastatud ei olnud! Õues oli jube lärm, pidu üks kõvemaid üle pika aja...sain tõesti vaevu magada ja magasin vist isegi lõppkokkuvõttes üle. Kell 9 uinusin ja kell 8 ärkasin:) Eks ma siia ju ka puhkama tulin, seega ei näe selles magamises midagi halba;)
Pärastlõunal tegi Julia mulle nimekirja asjadest, mida neil vaja on, seega mööduski hilisem aeg shopates Kaubamajas. Ja kujutage ette või mitte, aga kaubamajad on siin küll nii suured, et elevandidki mahuvad sisse. Täitsa lõpp! Minu ostunimekirjas olid: maisijahu (10 kilo), suhkur (5 kilo) ja suures koguses vett endale. Vesi on siin muide maailma parim. Ma poleks iial osanud arvata et siin nii head maitsega veed on!
Phillipp ja Rachel näisid omavahel väga hästi läbi saavat. Rääkisime loomaparki minemisest ja ma mainisin, et ühinen nendega väga hea meelega. Hiljem toas olles Phillipp uuris, et kas ma ikka
tahan nendega kaasa tulla ja siis ma jäin mõtlema, et mehel vist Racheliga mingi oma plaan:P Aga see mind ei takistanud, ütlesin et MUIDUGI ma tahan tulla!
Oli reede ja ma olin õnnelik, et sain oma asjad ostetud kooli jaoks ning koopiadki olid tehtud. Tundus et ma olin ainuke, kes siin tegutseb vabatahtlikuna- Go Eike, go!- mõtlesin ma endamisi.
Umbes kella viie ajal jäin ma magama ning ärkasin täpselt kell 19.30, täpselt õhtusöögi ajal. Õhtusöögiks oli tortilla. Äärmiselt vürtsikas värk, aga ma pean tunnistama, et sellest sai minu lemmiktoit Aafrikas olemise ajal. Istusime Racheliga ühes lauas ja ajasime juttu. Phillipp, kes oli agulituurile läinud, ei olnud veel kell kaheksagi kohal...Lõpuks ta ikkagi saabus, poolpurjakil olekus ja ütles et tal pole kunagi nii lahe olnud, kui seal. Nojah, tundus et meie Racheliga olime ainukesed, kes seda tuuri täiega ei nautinud. Olin jällegi üllatavalt väsinud ning baar kohe üldse ei kutsunud, kuigi oli reede õhtu. Võibolla oli see sellest imelikust kõhukorinast...nimelt hakkas õhtul minu kõht hirmsasti korisema ja tegi seda kuni järgmise hommikuni...Lootsin endamisi, et ei ole omale mingit kohalikku hullukorinatõve saanud... Öö möödus ka närviliselt. Mingi hetk astusid tuppa mingid suvalised kutid ja kui ma poolunes ennast üles ajasin, siis kadusid nad jälle ära. Õnneks midagi varastatud ei olnud! Õues oli jube lärm, pidu üks kõvemaid üle pika aja...sain tõesti vaevu magada ja magasin vist isegi lõppkokkuvõttes üle. Kell 9 uinusin ja kell 8 ärkasin:) Eks ma siia ju ka puhkama tulin, seega ei näe selles magamises midagi halba;)
Thursday, June 4, 2009
Seiklus jätkumas ehk minu tuppa saabus lõpuks ka üks vabatahtlik
Pärast õhtusööki oma tuppa minnes tabas mind üllatus. Minu tuppa olid uued kotid tekkinud. Mõtlesin, et tore, saabki juttu puhuda...ja tore oli see ju tõepoolest, sest minu üllatuseks oli selleks toanaabriks Sveitsi kutt Phillip. Kui ma teda esimest korda nägin, siis mõtlesin endamisi, et huvitav kas nad panevad inimesi paaridesse siin ....:D Selles mõttes oli muidugi antud muudatus positiivne, et kui midagi pärastlõunal teha tahaks, siis oleks ta vast ikka nõus kuskile minema ja koos "chillima". U never know, mis võib juhtuda. Igatahes suutsin ma juba esimesel kohtumisel ennast tema ees lolliks teha, sest ta vabandas juba ette, et on suur pidutseja ning et võib vahel purjus peaga sisse sadada ja mina ütlesin vastu, et pole hullu, et ta niiviisi purjus sisse astub, sest näiteks hetkel ei saanud ma üldse aru, et ta purjus on. Selle peale vastas Phillip, et täna ta küll midagi joonud ei ole...Tubli Eike, väga tubli! Ma ikka ei suuda uskuda, et ma asjast nii valesti aru sain:))
Veidi hiljem samal õhtul saabus tuppa lisaks üks iisraeli tüdruk Alona. Ta oli tunduvalt rohkem üllatunud kui mina, kui ta kuulis minu rõõmust häält, kes teatas, et selles toas on ka üks meesterahvas:P Ülerahvastatud ma ütlen! Alona pidi jääma vaid kaheks ööks. Öö iseenesest möödus väga rahulikult, vaatamata sellele, et Alona avastas, et tema rahakott on ära varastatud koos kogu sularahaga mis tal oli. Millal see juhtus, mina aru ei saanud. Väidetavalt millalgi receptionis olles...Phillipit ma ei näinudki öösel oma voodis. Hommikul tuli ka välja põhjus miks. Nimelt oli ta pimedas ja purjus peaga valesse tuppa läinud ning siis hommikul aru saanud, et selles voodis kus mina magasin, oli hoopis üks karvane surfar:P No juhtub!
Veidi hiljem samal õhtul saabus tuppa lisaks üks iisraeli tüdruk Alona. Ta oli tunduvalt rohkem üllatunud kui mina, kui ta kuulis minu rõõmust häält, kes teatas, et selles toas on ka üks meesterahvas:P Ülerahvastatud ma ütlen! Alona pidi jääma vaid kaheks ööks. Öö iseenesest möödus väga rahulikult, vaatamata sellele, et Alona avastas, et tema rahakott on ära varastatud koos kogu sularahaga mis tal oli. Millal see juhtus, mina aru ei saanud. Väidetavalt millalgi receptionis olles...Phillipit ma ei näinudki öösel oma voodis. Hommikul tuli ka välja põhjus miks. Nimelt oli ta pimedas ja purjus peaga valesse tuppa läinud ning siis hommikul aru saanud, et selles voodis kus mina magasin, oli hoopis üks karvane surfar:P No juhtub!
Wednesday, May 27, 2009
Vitsaga ei aja läbi, vitsal pole lehti ehk Aafrikas on teised reeglid
Neljapäeval kell 7 oli kuidagi jube raske ärgata, olin vist üle maganud. Käisin dushamas ja jõin kohvi. Melissa saabus jälle oma "kõik reisijad, sisenege aknast" autoga. Kuna seal ruumi nii vähe oli, viis ta enne Racheli ära ja siis minu. Koolis oli veidi teistmoodi päev. Hommikul ei pakutudki putru (hiljem sain teada, et maisijahu oli otsa saanud) vaid lapsed sõid oma võileibu. See tekitas omakorda olukorra, kus mõnel lapsel ei olnudki midagi süüa...Paljude laste jaoks on ju just lasteaed see koht, kus nad saavad vähemalt korragi päevas ühe normaalse söögi. Julial oli aga ka selle olukorra lahendamiseks oma võte. Ta nimelt käskis lastel toitu jagada. Kui söögiaeg peaaegu lõpukorrale hakkas jõudma, läks Julia veidikeseks linna peale ja mina pidin tema grupi lapsi valvama. Sain enda arust päris hästi hakkama :) Toimus hambapesu ja teleka vaatamine. Hiljem õpiti kujundeid- ring, ruut, ristkülik.
Sel päeval oli ka minu esimene vahejuhtum kultuuride või õigem oleks ehk öelda kasvatuse mõiste konflikt. Kui üks poiss pani oma käe mulle tasku (ta nägi minu kella, mille sinna just sekund tagasi olin pannud) ja ma selle hetkega kohe välja tõstsin sealt ning astusin sammu eemale, kuid olukord ei paranenud, käskis Annette mul teda lüüa. Mina muidugi ei löönud, sest minu jaoks ei käi peksmine laste kasvatamise juurde. Siin maal on muidugi omaette reeglid. Kasvatajatel on kepi moodi toikad laste udjamiseks, kui olukord liiga käest ära läheb...
Kuskil 11 ajal saabus uuesti Julia. Läksime kõik õue. Püüdsin lastele seletada et kiikumine käib ikkagi kordamööda. Omamoodi see ka õnnestus, mõned erandid välja arvatud...Kui mängud said mängitud, läksime uuesti tuppa ja lapsed laulsid Juliaga. Toimus järjekordne söömine. Melissa jäi veidi hiljaks. Pidime õhtul juurviljaaedadesse töötama minema, aga kuna poes ei olnud peale spinatitaimede midagi muud müüa, siis otsustasime selle vahele jätta. Lubasin, et rohin järgmisel päeval veel ise. Mis järelduse me sellest siis teeme? Järjekordne vaba pärastlõuna -juhuuu :) Veetsin selle lihtsalt lösutades ja mittemidagi tehes. Tõeline luksus on endale sellist laisklemist lubada! Kella viie ajal käisin netis, rääkisin pere, Ede, Jaano ja Anneliga. Sain ka aru, et netis on suht raske olla, sest kõik hakkavad kohe uurima mis ja kus ja kas...Eike, You are my Hero ütles üks neist...Hästi öeldud ju! :)
Õhtul istusin ma järjekordselt pingi peal ja ootasin delfiine, aga neid ei olnud mittekuskil. Neid imelikke kädistavaid putukaid ei olnud ka enam, ei teagi mis nendega juhtunud on....
Eile õhtul kuulsin, et üks naine oli rannas paljaks varastatud, nüüd on kogu aeg selline tunne, et randa minna ei julge. Isegi linna ei ole veel jõudnud, kuigi võiks ja tahaks. Esimene nädal oli juba poole peal-aeg lendas, seiklused jätkusid.
Õhtusöök algas kell 18.30, aga pisikese hilinemisega. Sain taimetoitlase toidu asemel lihatüki. Olin liiga väsinud, et vaidlema hakata ning sõin taldrikult kartulid ja salati ära ja sellest piisas. Istusime Racheliga ühes lauas, aga eriti ei rääkinud. Meiega koos istus veel samas lauas palju rahvast, seega suhtlemist siiski jagus. Minu äraviidud lihatüki võttis omale surfarist baarman Faith. Kuna tal vaba päev oli, siis oli ta terve päeva lihtsalt pidu pannud ja joonud. Kui ta minu ja Racheliga enne rääkima tuli, siis ütles ta, et teab väga hästi kus Eesti asub ja teadis ka minu nime-olin väga meelitatud :) Naersin hiljem Rachelile, kui Faith meie juurest lahkudes peaaegu kukkuma pidi, sest oli tõenäoliselt alkoholi liiga palju tarbinud- so that's what you do on your day off!
Sel päeval oli ka minu esimene vahejuhtum kultuuride või õigem oleks ehk öelda kasvatuse mõiste konflikt. Kui üks poiss pani oma käe mulle tasku (ta nägi minu kella, mille sinna just sekund tagasi olin pannud) ja ma selle hetkega kohe välja tõstsin sealt ning astusin sammu eemale, kuid olukord ei paranenud, käskis Annette mul teda lüüa. Mina muidugi ei löönud, sest minu jaoks ei käi peksmine laste kasvatamise juurde. Siin maal on muidugi omaette reeglid. Kasvatajatel on kepi moodi toikad laste udjamiseks, kui olukord liiga käest ära läheb...
Kuskil 11 ajal saabus uuesti Julia. Läksime kõik õue. Püüdsin lastele seletada et kiikumine käib ikkagi kordamööda. Omamoodi see ka õnnestus, mõned erandid välja arvatud...Kui mängud said mängitud, läksime uuesti tuppa ja lapsed laulsid Juliaga. Toimus järjekordne söömine. Melissa jäi veidi hiljaks. Pidime õhtul juurviljaaedadesse töötama minema, aga kuna poes ei olnud peale spinatitaimede midagi muud müüa, siis otsustasime selle vahele jätta. Lubasin, et rohin järgmisel päeval veel ise. Mis järelduse me sellest siis teeme? Järjekordne vaba pärastlõuna -juhuuu :) Veetsin selle lihtsalt lösutades ja mittemidagi tehes. Tõeline luksus on endale sellist laisklemist lubada! Kella viie ajal käisin netis, rääkisin pere, Ede, Jaano ja Anneliga. Sain ka aru, et netis on suht raske olla, sest kõik hakkavad kohe uurima mis ja kus ja kas...Eike, You are my Hero ütles üks neist...Hästi öeldud ju! :)
Õhtul istusin ma järjekordselt pingi peal ja ootasin delfiine, aga neid ei olnud mittekuskil. Neid imelikke kädistavaid putukaid ei olnud ka enam, ei teagi mis nendega juhtunud on....
Eile õhtul kuulsin, et üks naine oli rannas paljaks varastatud, nüüd on kogu aeg selline tunne, et randa minna ei julge. Isegi linna ei ole veel jõudnud, kuigi võiks ja tahaks. Esimene nädal oli juba poole peal-aeg lendas, seiklused jätkusid.
Õhtusöök algas kell 18.30, aga pisikese hilinemisega. Sain taimetoitlase toidu asemel lihatüki. Olin liiga väsinud, et vaidlema hakata ning sõin taldrikult kartulid ja salati ära ja sellest piisas. Istusime Racheliga ühes lauas, aga eriti ei rääkinud. Meiega koos istus veel samas lauas palju rahvast, seega suhtlemist siiski jagus. Minu äraviidud lihatüki võttis omale surfarist baarman Faith. Kuna tal vaba päev oli, siis oli ta terve päeva lihtsalt pidu pannud ja joonud. Kui ta minu ja Racheliga enne rääkima tuli, siis ütles ta, et teab väga hästi kus Eesti asub ja teadis ka minu nime-olin väga meelitatud :) Naersin hiljem Rachelile, kui Faith meie juurest lahkudes peaaegu kukkuma pidi, sest oli tõenäoliselt alkoholi liiga palju tarbinud- so that's what you do on your day off!
Thursday, May 14, 2009
Täiesti tavaline kolmapäev ehk 27 kiirabiautot.
Kolmapäev algas jällegi kell 8.15 kui Melissa minu ja Racheli peale võttis ja tööle tõi. Kui ma uksest sisse astusin, toimus vaiba puhastamine tolmuimejaga. Lastel oli lõbu laialt. Anette keetis putru ning mul oli au seda putru lastele serveerida. Mis seal siis ikka, kruus kätte ja muudkui tõstad. Sain kenasti hakkama. Kui osad lapsed olid pudru ära söönud, hakkas kerge kisa. Anette käskis mul nad vaigistada, aga olgem ausad, see mul küll eriti ei õnnestunud. Kisast sai küll sumin, aga ikkagi...Seejärel pesti hambaid ning vaadati telekast lugusid. Kui kõik pestud olid, toimus nagu ikka laulutund ja lapsed jaotati kaheks grupiks. Väiksemad olid Anettega ja suuremad Juliaga. Julia andis mulle ülesandeks joonistada lastele kiirabiautod-27 tükki. Mõtlesin esmalt, et see on mingi nali, aga naljast oli asi kaugel...Õnneks oli tal autokuju olemas ja see mis esialgu suht võimatu ja aeganõudev tundus, õnnestus kergelt ja kiiresti. Samal ajal kui mina autosid vorpisin joonistada, luges Julia neile lugu tüdrukust, kes jäi haigeks ja viidi kiirabiga haiglasse. Mingi aja pärast tulid nad uuesti tuppa ja said minu tehtud "vaimusünnitised" ära värvida. Kõige tähtsam oli punase risti värvimine...mõnel õnnestus muidugi see ka roheliseks või siniseks värvida, aga noh, ikka juhtub :D Aitasin lapsi, juhendasin neid. Käisin ringi ja näitasid kuidas kriite parem käes on hoida ja mida veel värvida. Nad said ilusti hakkama. Pärast pisikest lõunat võileibade näol, läksid lapsed õue mängima ja ma sain poistega jalkat taguda;) (minu lemmiktegevus). Selleks ajaks oli ka minu enda enesetunne juba paremaks läinud. Nimelt hommikul lõi mul mõlemasse jalga valus kramp ja märkasin et mingi putukas oleks justkui hammustanud. Lisaks kuivas mul pidevalt veetarbimisele vaatamata kurk. Õnneks päevapeale ikka olemine muutus ainult paremaks. Ilm oli ka muidugi väga palav.
Kell 12.15 tuli Melissa mulle järgi. Vaatasin kooli ukse pealt, kas keegi juba on vastu tulnud ja nähes pisikest punast buggyt, vaatasin imestusega, et mis kuradi auto see on, see ei saa ju ometigi mulle olla. Madal maadligi masin, mille uksed lahti ei käinud (põhimõtteliselt ei olnudki sellel uksi) ning sisse pidi aknast ronima. Selline suveauto noh :D Teel Island Vibe mainis Melissa, et hakkame homme pärastlõunal juurviljaaedades tööle ning lähme ülehomme koolidele kaupa ostma- mida iganes nad siis ka ei vajaks.
Pärastlõunal magasin ma paar tundi. Kuidagi külm oli olla. Tegin omale kohvi ja ootasin õhtusööki. Välja ei tahtnud eriti minna, püüdsin oma nahka säästa. Märg rätik õlgade peal aitas päris hästi põletikku maha jahutada....
Kui kell õhtusöögi aega näitas, liikusin ma söögikoha poole. Rachel istus juba lauas ja sõi. Võtsin oma toidu ja istusin tema juurde. Õhtusöögiks oli currykana riisiga. Väga vürtsikas toit! Rachel rääkis, et on päris Bostonist, aga käib New Yorgis koolis-õpib seal psühholoogiat ja kauneid kunste. Arutasime veel, et tahaks nädalavahetusel kuskil tuurile minna, et mitte tervelt 2 päeva niisama maha magada. Kui Rachel pärast õhtusööki oma tuppa läks, võtsin mina oma rosina-pähkli segu ja potsatasin teleka ette maha. Köögis rahmeldasid süüa teha ühed hispaania kutid. Kell 10 läksin aga mina juba magama.
Päeva märksõnadeks panin järjekordselt –kuradi kuum ilm ja jalad sügelevad :D
Kell 12.15 tuli Melissa mulle järgi. Vaatasin kooli ukse pealt, kas keegi juba on vastu tulnud ja nähes pisikest punast buggyt, vaatasin imestusega, et mis kuradi auto see on, see ei saa ju ometigi mulle olla. Madal maadligi masin, mille uksed lahti ei käinud (põhimõtteliselt ei olnudki sellel uksi) ning sisse pidi aknast ronima. Selline suveauto noh :D Teel Island Vibe mainis Melissa, et hakkame homme pärastlõunal juurviljaaedades tööle ning lähme ülehomme koolidele kaupa ostma- mida iganes nad siis ka ei vajaks.
Pärastlõunal magasin ma paar tundi. Kuidagi külm oli olla. Tegin omale kohvi ja ootasin õhtusööki. Välja ei tahtnud eriti minna, püüdsin oma nahka säästa. Märg rätik õlgade peal aitas päris hästi põletikku maha jahutada....
Kui kell õhtusöögi aega näitas, liikusin ma söögikoha poole. Rachel istus juba lauas ja sõi. Võtsin oma toidu ja istusin tema juurde. Õhtusöögiks oli currykana riisiga. Väga vürtsikas toit! Rachel rääkis, et on päris Bostonist, aga käib New Yorgis koolis-õpib seal psühholoogiat ja kauneid kunste. Arutasime veel, et tahaks nädalavahetusel kuskil tuurile minna, et mitte tervelt 2 päeva niisama maha magada. Kui Rachel pärast õhtusööki oma tuppa läks, võtsin mina oma rosina-pähkli segu ja potsatasin teleka ette maha. Köögis rahmeldasid süüa teha ühed hispaania kutid. Kell 10 läksin aga mina juba magama.
Päeva märksõnadeks panin järjekordselt –kuradi kuum ilm ja jalad sügelevad :D
Monday, April 20, 2009
Esimene päev koolis ning agulituur ehk kuidas ma eluga pääsesin...
Teisipäeval kell 8.15 võttis Melissa mind peale ja sõidutas kooli. Uksest sisenedes ootas mind ees 52 last-kõigil silmad säramas ja hambad helendamas :) See, mis koolis toimus, ei olnud üldse kooli moodi. Mängiti, lauldi, tantsiti, palvetati. Õpetajad-Julia ja Annett olid väga toredad. Julia vastutas vanema grupi eest ning Annett tegeles pisikestega. Lapsed ise olid hästi toredad ja armsad. Tulid ja võtsid käest kinni, katsusid käsi ja jalgu, naeratasid, tahtsid koos mängida...Kui laulud olid lauldud, siis vaadati televiisorit ja söödi. Päev ise algas pudru söömisega, siis teleka vaatamise ning hambapesuga. Hiljem lauldi ja värviti pilte. Värvimine tuli lastel hästi välja-püüdsin lapsi õpetada ja kehakeeles seletada, kuidas värvida...proovisin vähemalt! Lisaks käisime ka õues. Aeg möödus kiirelt. Kell 12.15 saabus Melissa ning tõi mu Island Vibe'i. Kohtusin ka Racheliga, kes saabus siia USA-st. Kell 3 pidime minema koos linnatuurile. Käisin natuke aega rannas pleesitamas ja peagi oligi kell juba ka kolm.
Kell 3 istusime me Racheliga Receptioni juures ja ootasime oma tuuri. Meiega koos oli ka itaallane Francesco. Ühesõnaga kui öeldakse kell 3, siis tähendab see Aafrika aja järgi kell pool 4. Just siis saabus meie giid Caz. Üks lahe sell oli. Rääkis meile kohalikku ajalugu ning üldse siinsest elust. Uuris meilt kust me pärit oleme ja mida teeme. Tegime "vaeste linnale" tiiru peale. ". 2-tunnisest tuurist sai 4-tunnine, sest armaskallis Caz hakkas õlut jooma ja me ei saanud kuidagi tulema. Kus me siis käisime? Kõigepealt viidi meid kohaliku mehe Jani juurde. Nägime ära, kuidas näeb välja, kui jalgratas on magamistoas ning milline on "avatud köök" aafrika moodi :) Astud elutuppa ja ongi kohe köök ja elutuba, kõik üheskoos, pliit ja telekas kõrvuti. Jan ise oli hambutu vanake, kelle lahkusel ei olnud piire. Ja ta rääkis, ta rääkis tohutult palju. Meile pakuti kohalikku leiba, mis nägi välja nagu pisike ciabatta ning teed ja kohvi. Vaidlesin Racheliga, õigemini püüdsin talle seletada et kuumaga peabki sooja jooki jooma, aga ta ei uskunud mind ning eelistas tee asemel vett. Seal olles saime aru, kui oluline on aafriklaste jaoks telekas- justkui pereliige. Külalised astuvad sisse, telekas pannakse käima ja hakatakse näitama, mis kanalid neil on, lastakse kõikidelt plaatidelt üks lugu ning räägitakse, mida uudised näidanud on. Pereliige noh!
Pärast seda, kui kõigil kõhud täis olid, läksime "rõõmsalt" edasi kohaliku nõia juurde. Kui aus olla, siis minul olid küll selle ürituse osas omad kahtlused...ma lausa kartsin. Caz rääkis teel sinna, mida kõike need nõiad on võimelised tegema ja ma tõesti arvasin, et sealt mina elusalt välja ei tule. Ühes huberikus, kus ei olnud elektrit ning millel oli muldpõrand, juhatati meid sisse. Caz teatas meile õnnetu näoga, et nõid on kahjuks tööl. Mina aga hingasin selle peale kergendatult, mul oli nii hea meel, et seda Nõia-Ellat nägema ei pea! Meid juhatati nõia "tööruumi", kus seintel rippusid loomade nahad, kõndima pääses vaevu...ühte nurka olid asetatud kõik erinevad "rohupotsikud" mis tekitasid minus hirmu. Mõtlesin kogu aeg, et kuskilt voodi alt mõni surnud mao pea ikka välja ilmub, aga õnneks seda ei juhtunud. Nõia abikaasa istus meiega koos ringis ja irvitas, kui Caz oma kohustuslikku giidijuttu rääkis. Mäletan hästi, kuidas hakati Jumalast rääkima ja sellest, kuidas kohalikud usuvad neid nõidasid rohkem kui kedagi teist. mingil hetkel küsis Caz, et kas ma usun Kristusesse ja ma ütlesin et ei. Ja siis küsis, et kas ma olen budist...ütlesin et ka ei. ta vaatas mulle siis lolli näoga otsa ning küsis, aga millesse ma siis usun. Ma vaatasin siis ka lollilt talle otsa ja ütlesin, et iseendasse usun. See vastus teda just eriti ei rõõmustanud, aga see ei olnudki oluline. Hetk hiljem astus uksest sisse suurt kasvu naine, valged hambad särasid suus kui ta naeratas ja siis ma sain aru, et see ongi see nõid. No kui päris aus olla, siis ma pidin pettuma, sest minu nõiafantaasiates oli ta hoopis hirmsam (järjekordne tõestus et olen liiga hea ettekujutusvõimega!). Astus uksest sisse, tervitas ja istus potsti pingi peale. Ütles, et on väsinud tööst. Võtsime seda kui vihjet ning hakkasime endagi samme sättima. Ta kätles kõiki, kui me uksest väljusime. uhh, ei olnudki nii jube, mõtlesin ma veel endamisi....
Pärast nõia juurest tulekut suundusime me edasi kohalikku baari. Ja kui ma ütlen kohalik baar, siis ma mõtlengi Kohalikku Baari. Mitte sellist fancyfancy blingbling ööklubi sarnast vanalinna baari, vaid ikka korralikku Aafrika Baari. Maja iseenesest oli väga tilluke vineeritükkidest kokkuklopsitud muldpõrandaga huberik. Seal sees ootas meid umbes 5 kohalikku, kes kõik „happy hour“t nautisid. HH tähendas nende mõistes seda, et meie pidime õlut ostma ja seda siis teistega jagama. Võibolla oleks aeg Eestissegi selline õnnetund tuua?! Tundus et kohalikud said meie üle ka päris palju naerda, sest Caz püüdis kõigepealt Rachelile ja hiljem mulle selgeks teha, kuidas baarist küsida- palun, üks õlu. Ei suutnud aga ei mina ega Rachel seda xhosa keeles välja öelda ning kastanid tõi tulest välja Francesco. Õlut pakuti umbes liitrisest pahtlinõust, millest igaüks sai juua ja pidi selle siis edasi ulatama kõrvalistuvale. Õlu iseenesest oli (ütleme ausalt ja vabandan juba ette õllesõprade ees) suhteliselt jälk. Põhiaineks oli maisijahu, mis oli vedeliku sisse kergelt kollakad tükid jätnud, mis eriti kurgust alla minna ei tahtnud. Kujutage ette midagi mannapudru sogast, mis on külm ja samas nagu värske....Igatahes jäime kõik ellu :)
Pärast seda käiku pidime me kõigi plaanide kohaselt minema Island Vibe’i tagasi, aga VEEL enne seda keeras Caz sisse ühte teise kohalikku baari, mis oli põhimõtteliselt upgraded version of the first one. Seal oli piljardilaud ja diskokuul laes. Ikka täisvärk! Baari tegi „eriliseks“ meie jaoks see, et kohal olid ainult mehed. Aega veetsime me seal nende õllelembeste kohalikega umbes 2 tundi, nii et mingi hetk tüütas see ikka päris ära. Vahtisime Racheliga mingi hetk üksteisele otsa ja mõtlesime, kuidas sealt küll kiiremas korras minema saada. Kell 7 läbi tõusis üks mees püsti (kes oli ise just 3.liitri õlut lõpetanud-ma ei liialda!) ja ütles, et ta on nõus meid koju viima. Ma isegi ei osanud rõõmustada selle üle, sest tema promillide tase ei olnud just kõige madalam. Autosse mahtus meid palju, nii nagu ikka häid lambaid mahub ühte lauta palju...Ees olid Caz ja autojuht Zac ning taga istusime meie kolmekesi pluss veel üks kohalik, kes ennast kaasa pressis. Turvavöösid sellel Opeli logudikul ei olnud ja pimedas sõitmiseks mõeldud esituled ei töötanud...Esiaken oli mõrades ja mõrade all mõtlen ma seda, et pidi hinge kinni hoidma, et see aken kohe sisse ei vajuks...Caz naeris vaid et Zac sõitis ükspäev elevandile otsa ja pole veel jõudnud oma autot parandusse viia. Yeah right! :) Island Vibe’i jõudes ei unistanud ma millestki muust kui ainult heast unest...Logisin veel kiiresti korraks netti, aga seal ei olnud miskit põnevat. Samal ajal kartuleid ja juurvilju süües ning netis surfates, küsis Kunno juba teist korda, kas ma olen taimetoitlane ja ma vastasin, et ei, aga kuumaga lihtsalt meeldib mulle mitte liha süüa. Ja nii oligi Helistasin õhtul Jannele ja rääkisin temaga umbes 40 minutit (huvitav palju see mulle maksma läheb?mõtlesin ma endamisi...Infoks nüüd - päris palju läks :P )
Jätkub kohe kui rohkem vaba aega
Kell 3 istusime me Racheliga Receptioni juures ja ootasime oma tuuri. Meiega koos oli ka itaallane Francesco. Ühesõnaga kui öeldakse kell 3, siis tähendab see Aafrika aja järgi kell pool 4. Just siis saabus meie giid Caz. Üks lahe sell oli. Rääkis meile kohalikku ajalugu ning üldse siinsest elust. Uuris meilt kust me pärit oleme ja mida teeme. Tegime "vaeste linnale" tiiru peale. ". 2-tunnisest tuurist sai 4-tunnine, sest armaskallis Caz hakkas õlut jooma ja me ei saanud kuidagi tulema. Kus me siis käisime? Kõigepealt viidi meid kohaliku mehe Jani juurde. Nägime ära, kuidas näeb välja, kui jalgratas on magamistoas ning milline on "avatud köök" aafrika moodi :) Astud elutuppa ja ongi kohe köök ja elutuba, kõik üheskoos, pliit ja telekas kõrvuti. Jan ise oli hambutu vanake, kelle lahkusel ei olnud piire. Ja ta rääkis, ta rääkis tohutult palju. Meile pakuti kohalikku leiba, mis nägi välja nagu pisike ciabatta ning teed ja kohvi. Vaidlesin Racheliga, õigemini püüdsin talle seletada et kuumaga peabki sooja jooki jooma, aga ta ei uskunud mind ning eelistas tee asemel vett. Seal olles saime aru, kui oluline on aafriklaste jaoks telekas- justkui pereliige. Külalised astuvad sisse, telekas pannakse käima ja hakatakse näitama, mis kanalid neil on, lastakse kõikidelt plaatidelt üks lugu ning räägitakse, mida uudised näidanud on. Pereliige noh!
Pärast seda, kui kõigil kõhud täis olid, läksime "rõõmsalt" edasi kohaliku nõia juurde. Kui aus olla, siis minul olid küll selle ürituse osas omad kahtlused...ma lausa kartsin. Caz rääkis teel sinna, mida kõike need nõiad on võimelised tegema ja ma tõesti arvasin, et sealt mina elusalt välja ei tule. Ühes huberikus, kus ei olnud elektrit ning millel oli muldpõrand, juhatati meid sisse. Caz teatas meile õnnetu näoga, et nõid on kahjuks tööl. Mina aga hingasin selle peale kergendatult, mul oli nii hea meel, et seda Nõia-Ellat nägema ei pea! Meid juhatati nõia "tööruumi", kus seintel rippusid loomade nahad, kõndima pääses vaevu...ühte nurka olid asetatud kõik erinevad "rohupotsikud" mis tekitasid minus hirmu. Mõtlesin kogu aeg, et kuskilt voodi alt mõni surnud mao pea ikka välja ilmub, aga õnneks seda ei juhtunud. Nõia abikaasa istus meiega koos ringis ja irvitas, kui Caz oma kohustuslikku giidijuttu rääkis. Mäletan hästi, kuidas hakati Jumalast rääkima ja sellest, kuidas kohalikud usuvad neid nõidasid rohkem kui kedagi teist. mingil hetkel küsis Caz, et kas ma usun Kristusesse ja ma ütlesin et ei. Ja siis küsis, et kas ma olen budist...ütlesin et ka ei. ta vaatas mulle siis lolli näoga otsa ning küsis, aga millesse ma siis usun. Ma vaatasin siis ka lollilt talle otsa ja ütlesin, et iseendasse usun. See vastus teda just eriti ei rõõmustanud, aga see ei olnudki oluline. Hetk hiljem astus uksest sisse suurt kasvu naine, valged hambad särasid suus kui ta naeratas ja siis ma sain aru, et see ongi see nõid. No kui päris aus olla, siis ma pidin pettuma, sest minu nõiafantaasiates oli ta hoopis hirmsam (järjekordne tõestus et olen liiga hea ettekujutusvõimega!). Astus uksest sisse, tervitas ja istus potsti pingi peale. Ütles, et on väsinud tööst. Võtsime seda kui vihjet ning hakkasime endagi samme sättima. Ta kätles kõiki, kui me uksest väljusime. uhh, ei olnudki nii jube, mõtlesin ma veel endamisi....
Pärast nõia juurest tulekut suundusime me edasi kohalikku baari. Ja kui ma ütlen kohalik baar, siis ma mõtlengi Kohalikku Baari. Mitte sellist fancyfancy blingbling ööklubi sarnast vanalinna baari, vaid ikka korralikku Aafrika Baari. Maja iseenesest oli väga tilluke vineeritükkidest kokkuklopsitud muldpõrandaga huberik. Seal sees ootas meid umbes 5 kohalikku, kes kõik „happy hour“t nautisid. HH tähendas nende mõistes seda, et meie pidime õlut ostma ja seda siis teistega jagama. Võibolla oleks aeg Eestissegi selline õnnetund tuua?! Tundus et kohalikud said meie üle ka päris palju naerda, sest Caz püüdis kõigepealt Rachelile ja hiljem mulle selgeks teha, kuidas baarist küsida- palun, üks õlu. Ei suutnud aga ei mina ega Rachel seda xhosa keeles välja öelda ning kastanid tõi tulest välja Francesco. Õlut pakuti umbes liitrisest pahtlinõust, millest igaüks sai juua ja pidi selle siis edasi ulatama kõrvalistuvale. Õlu iseenesest oli (ütleme ausalt ja vabandan juba ette õllesõprade ees) suhteliselt jälk. Põhiaineks oli maisijahu, mis oli vedeliku sisse kergelt kollakad tükid jätnud, mis eriti kurgust alla minna ei tahtnud. Kujutage ette midagi mannapudru sogast, mis on külm ja samas nagu värske....Igatahes jäime kõik ellu :)
Pärast seda käiku pidime me kõigi plaanide kohaselt minema Island Vibe’i tagasi, aga VEEL enne seda keeras Caz sisse ühte teise kohalikku baari, mis oli põhimõtteliselt upgraded version of the first one. Seal oli piljardilaud ja diskokuul laes. Ikka täisvärk! Baari tegi „eriliseks“ meie jaoks see, et kohal olid ainult mehed. Aega veetsime me seal nende õllelembeste kohalikega umbes 2 tundi, nii et mingi hetk tüütas see ikka päris ära. Vahtisime Racheliga mingi hetk üksteisele otsa ja mõtlesime, kuidas sealt küll kiiremas korras minema saada. Kell 7 läbi tõusis üks mees püsti (kes oli ise just 3.liitri õlut lõpetanud-ma ei liialda!) ja ütles, et ta on nõus meid koju viima. Ma isegi ei osanud rõõmustada selle üle, sest tema promillide tase ei olnud just kõige madalam. Autosse mahtus meid palju, nii nagu ikka häid lambaid mahub ühte lauta palju...Ees olid Caz ja autojuht Zac ning taga istusime meie kolmekesi pluss veel üks kohalik, kes ennast kaasa pressis. Turvavöösid sellel Opeli logudikul ei olnud ja pimedas sõitmiseks mõeldud esituled ei töötanud...Esiaken oli mõrades ja mõrade all mõtlen ma seda, et pidi hinge kinni hoidma, et see aken kohe sisse ei vajuks...Caz naeris vaid et Zac sõitis ükspäev elevandile otsa ja pole veel jõudnud oma autot parandusse viia. Yeah right! :) Island Vibe’i jõudes ei unistanud ma millestki muust kui ainult heast unest...Logisin veel kiiresti korraks netti, aga seal ei olnud miskit põnevat. Samal ajal kartuleid ja juurvilju süües ning netis surfates, küsis Kunno juba teist korda, kas ma olen taimetoitlane ja ma vastasin, et ei, aga kuumaga lihtsalt meeldib mulle mitte liha süüa. Ja nii oligi Helistasin õhtul Jannele ja rääkisin temaga umbes 40 minutit (huvitav palju see mulle maksma läheb?mõtlesin ma endamisi...Infoks nüüd - päris palju läks :P )
Jätkub kohe kui rohkem vaba aega
Wednesday, April 15, 2009
Esimene töönädal ehk kohtumine organisatsiooni koordinaatori ning esimeste toanaabritega...
Esmaspäeva hommikul istusin ma varakult õues pingi peal ja nautisin vaadet ookeanile. Nii kihvt! Päike juba lõõmas ning 50-se faktoriga päiksekreem sulas lausa nahal. Melissa (kohapeal töötav organisaator/koordinaator) saabus kell 8.15 ja ütles et võtab mu kell 9 peale, et saaksin rahulikult hommikust süüa. Eeldasin, et kell üheksa lähen juba kooli, aga päris nii see ei olnud. Ta kutsus mind Island Vibe’i baari istuma ning me rääkisime, mis edasi saab. Ta oli hästi tore- ütles et teeb kõik, et end siin hästi tunneksin ja siinset elu tõesti naudiksin. Kell 12 pidi mulle uuesti järgi tulema ning mu peale võtma ja siis veidi linna näitama. Pidime ka siinsed teised vabatahtlikud auto peale korjama ja majutuskohta tooma.
Tööpäevad ei saa eriti pikad olema, sest juba kell 12.30 korjatakse kõik peale ning tuuakse bussiga uuesti hostelli. No nagu täisteenindus või nii :). Lõunat saab kas kohapeal süüa või siis linnast endale midagi tuua. Kuna siin nii palav on, siis ma arvatavasti ei tahagi midagi lõuna ajal süüa ning lepin hommiku-ja õhtusöögiga- ehk tuleb ka kaalule kasuks :P Pärastlõunatel ei pea Melissa sõnade kohaselt arvatavasti tööd eriti tegema, võib-olla mõnel pärastlõunal peame peenraid rohima või miskit muud “põnevat” tegema. Veel pidi ühes tänavalastega tegelevas projektis olema vaja asju pakkida-lootust on et mõni päev satume sinna kanti. Hämmastav oli ka see, et raha osas, mille olen sellele organisatsioonile andnud...saan ma ise otsustada, mis ma sellega peale tahan hakata ning kuidas ja millega kooli toetada. Ühesõnaga ei mingit petuskeemi!
Kell 12 saabus Melissa. Sõitsime koos linna peale. Ilm oli tohutult palav. Õhukonditsioneer töötas, aga ikkagi oli jube kuum. Sõidu ajaks sulges Melissa autouksed...turvalisuse mõttes...Nägin sellist Aafrikat, mida ma varem ei olnud näinud-väikestes kokkuklopistud huberikes elavad inimesed. Rahvast liikus hirmus palju ringi. Tänavad olid kaetud punaka kruusa -liiva puruga. See, et kuskil auto sõitis, ei tundunud minevat kellelegi korda-igaüks kõndis seal kus tahtis. Nägin väljastpoolt aidsihaigete kliinikuid, kohalikke polikliinikuid, laste päevahoidusid jne. Majad nägid iseenesest väga lihtsad välja-just nii nagu olete kõik telekas Aafrika maju näinud-pisikesed ühekordsed 4 akna ja ühe uksega. Tavaliselt kollakates toonides.
Melissa rääkis mulle nende organisatsiooni põhitõdedest ja sellest, millega nad üldse tegelevad. Üldse rääkis ta sellest, kuidas riik püüab inimesi toetada neile elukohti võimaldades, töökohti muretsedes jne. Tundus, et siinsete "probleemidega" tegeletakse. Nägin ka ära selle kooli, kus ma töötama pidin hakkama- Eldred creche. Vabatahtlikud on siin kõikidesse koolidesse ära jaotatud, et ei oleks kõik puntras koos. Kohtasin Lovisat, kellel oli viimane päev koolis ning Elmeryt, kellel veel 3 nädalat ees. Elmery rääkis, kuidas tema koolis oli õpetaja haigeks jäänud ning ta pandi 90 lapse ette seisma ja öeldi, et tegelegu nendega. Tema õnneks oli tal õpetamiskogemus olemas-kodumaal pidi ta õpetaja olema. Viisime Lovisa linna postkontorisse ja Elmery hostelli ning mina sain omale vaba pärastlõuna. Sisustasin selle lihtsalt magades, väljas ringi jalutades ja muusikat kuulates. Ühesõnaga oli üks mõnus pärastlõuna! Randa mul enam minna ei õnnestunud, sest värav oli kinni ja ma ei viitsinud enam uurima minna, miks ja kus ja kuidas. Panin ennast õhtuks burgeri nimekirja ja lootsin ehk Lovisat veel kohata, et uurida, kuidas talle siinne elu meeldis ning ehk saada ka mõned vihjed/nõuanded koolis töötamiseks.
*Vaatamata 50-faktorilisele päikesekreemile tundusid minu õlanukid äärmiselt punased...Hea et see värv kinni oli ja rohkem randa ei jõudnud:) Isegi jalad olid juba jume saavutanud!(uskuge mind, seda ei juhtu just tihti minuga)
Kui ma olin pärastlõunal rannamajas olevad infolehed kenasti läbi töötanud, saabusin ma tagasi oma tuppa. Selle aja jooksul olid sinna tekkinud mõned kotid. Jee, mõtlesin ma rõõmuga-lõpuks ometi on vabatahtlikud tagasi jõudnud. Tegelikult oli aga hoopis üks suvaline paarike minu tuppa kolinud. Mingi kutt hüppas ühel hetkel sisse ja tutvustas ennast Ronaldina. Mõtlesin endamisi, kuidas see elu nüüd siin siis kolmekesi välja hakkab nägema...Seda siis tähendabki Backpackers-ükskõik kes võib sinu tuppa elama tulla. Mis seal siis ikka, küll hakkama saame-mõtlesin ma. Peaasi, et mingit actionit siin toimuma ei hakkaks! Pealegi, kui nad vaid paar päeva siin on, siis ei ole vast hull. Ma arvan vähemalt. Ma loodan kogu südamest! Arukas nagu ma olen, nuputasin välja ka tagavaraplaani- kui midagi peaks öösel toimuma hakkama, siis kuulan terve öö kõrvaklappidest muusikat, nii et kõik patareid tühjaks saavad. Veel kord tervitused Liisile, kes mulle oma CD-mängijat laenas :)
Ahjaa, nägin köögis seinale kraabitud teksti-Hirm kestab vaid hetke, kahetsemine aga terve igaviku. Hästi öeldud minu meelest-tundsin kui hea meel mul oli, et ma oma hirmust üle sain ja siia tulla otsustasin :)
Õhtusöök oli kell pool 8. Ootasin seda kaua. Taimetoitlase hamburger-kotlett oli kergelt kahtlase maitsega, aga hea. Tundus nagu oleks liha, aga ei olnud ka. Ei saanud teps mitte aru, millest see kokku oli keeratud. Lovisa sõi koos minuga. Rääkisime niisama juttu. Ta ütles, et on oma aega siin vabatahtlikuna väga nautinud. Teda ootas veel ka ees 2 nädalat lõvipargis töötamist. Kahju, et ta juba nüüd ära oli minemas, tundus väga tore inimene olevat.
Õhtusöögi ajal nägin, kuidas üks meesterahvas inimeste taldrikuid kokku korjas ja samal ajal nende jäänuseid sõi. Naeris et tunneb neid inimesi ja teeb seda nalja pärast-võta siis näpust, miks keegi kellegi jäänuseid peaks sööma...Enne õhtusööki kohtasin veel ühte inglast, kes rääkis, et olevat delfiine ujumas näinud. Mina aga olin selle maha maganud...ehk õnnestub minulgi seda imelist vaatepilti millalgi näha.
Õues oli torm, tõeline Aafrika vihmatorm.
Tööpäevad ei saa eriti pikad olema, sest juba kell 12.30 korjatakse kõik peale ning tuuakse bussiga uuesti hostelli. No nagu täisteenindus või nii :). Lõunat saab kas kohapeal süüa või siis linnast endale midagi tuua. Kuna siin nii palav on, siis ma arvatavasti ei tahagi midagi lõuna ajal süüa ning lepin hommiku-ja õhtusöögiga- ehk tuleb ka kaalule kasuks :P Pärastlõunatel ei pea Melissa sõnade kohaselt arvatavasti tööd eriti tegema, võib-olla mõnel pärastlõunal peame peenraid rohima või miskit muud “põnevat” tegema. Veel pidi ühes tänavalastega tegelevas projektis olema vaja asju pakkida-lootust on et mõni päev satume sinna kanti. Hämmastav oli ka see, et raha osas, mille olen sellele organisatsioonile andnud...saan ma ise otsustada, mis ma sellega peale tahan hakata ning kuidas ja millega kooli toetada. Ühesõnaga ei mingit petuskeemi!
Kell 12 saabus Melissa. Sõitsime koos linna peale. Ilm oli tohutult palav. Õhukonditsioneer töötas, aga ikkagi oli jube kuum. Sõidu ajaks sulges Melissa autouksed...turvalisuse mõttes...Nägin sellist Aafrikat, mida ma varem ei olnud näinud-väikestes kokkuklopistud huberikes elavad inimesed. Rahvast liikus hirmus palju ringi. Tänavad olid kaetud punaka kruusa -liiva puruga. See, et kuskil auto sõitis, ei tundunud minevat kellelegi korda-igaüks kõndis seal kus tahtis. Nägin väljastpoolt aidsihaigete kliinikuid, kohalikke polikliinikuid, laste päevahoidusid jne. Majad nägid iseenesest väga lihtsad välja-just nii nagu olete kõik telekas Aafrika maju näinud-pisikesed ühekordsed 4 akna ja ühe uksega. Tavaliselt kollakates toonides.
Melissa rääkis mulle nende organisatsiooni põhitõdedest ja sellest, millega nad üldse tegelevad. Üldse rääkis ta sellest, kuidas riik püüab inimesi toetada neile elukohti võimaldades, töökohti muretsedes jne. Tundus, et siinsete "probleemidega" tegeletakse. Nägin ka ära selle kooli, kus ma töötama pidin hakkama- Eldred creche. Vabatahtlikud on siin kõikidesse koolidesse ära jaotatud, et ei oleks kõik puntras koos. Kohtasin Lovisat, kellel oli viimane päev koolis ning Elmeryt, kellel veel 3 nädalat ees. Elmery rääkis, kuidas tema koolis oli õpetaja haigeks jäänud ning ta pandi 90 lapse ette seisma ja öeldi, et tegelegu nendega. Tema õnneks oli tal õpetamiskogemus olemas-kodumaal pidi ta õpetaja olema. Viisime Lovisa linna postkontorisse ja Elmery hostelli ning mina sain omale vaba pärastlõuna. Sisustasin selle lihtsalt magades, väljas ringi jalutades ja muusikat kuulates. Ühesõnaga oli üks mõnus pärastlõuna! Randa mul enam minna ei õnnestunud, sest värav oli kinni ja ma ei viitsinud enam uurima minna, miks ja kus ja kuidas. Panin ennast õhtuks burgeri nimekirja ja lootsin ehk Lovisat veel kohata, et uurida, kuidas talle siinne elu meeldis ning ehk saada ka mõned vihjed/nõuanded koolis töötamiseks.
*Vaatamata 50-faktorilisele päikesekreemile tundusid minu õlanukid äärmiselt punased...Hea et see värv kinni oli ja rohkem randa ei jõudnud:) Isegi jalad olid juba jume saavutanud!(uskuge mind, seda ei juhtu just tihti minuga)
Kui ma olin pärastlõunal rannamajas olevad infolehed kenasti läbi töötanud, saabusin ma tagasi oma tuppa. Selle aja jooksul olid sinna tekkinud mõned kotid. Jee, mõtlesin ma rõõmuga-lõpuks ometi on vabatahtlikud tagasi jõudnud. Tegelikult oli aga hoopis üks suvaline paarike minu tuppa kolinud. Mingi kutt hüppas ühel hetkel sisse ja tutvustas ennast Ronaldina. Mõtlesin endamisi, kuidas see elu nüüd siin siis kolmekesi välja hakkab nägema...Seda siis tähendabki Backpackers-ükskõik kes võib sinu tuppa elama tulla. Mis seal siis ikka, küll hakkama saame-mõtlesin ma. Peaasi, et mingit actionit siin toimuma ei hakkaks! Pealegi, kui nad vaid paar päeva siin on, siis ei ole vast hull. Ma arvan vähemalt. Ma loodan kogu südamest! Arukas nagu ma olen, nuputasin välja ka tagavaraplaani- kui midagi peaks öösel toimuma hakkama, siis kuulan terve öö kõrvaklappidest muusikat, nii et kõik patareid tühjaks saavad. Veel kord tervitused Liisile, kes mulle oma CD-mängijat laenas :)
Ahjaa, nägin köögis seinale kraabitud teksti-Hirm kestab vaid hetke, kahetsemine aga terve igaviku. Hästi öeldud minu meelest-tundsin kui hea meel mul oli, et ma oma hirmust üle sain ja siia tulla otsustasin :)
Õhtusöök oli kell pool 8. Ootasin seda kaua. Taimetoitlase hamburger-kotlett oli kergelt kahtlase maitsega, aga hea. Tundus nagu oleks liha, aga ei olnud ka. Ei saanud teps mitte aru, millest see kokku oli keeratud. Lovisa sõi koos minuga. Rääkisime niisama juttu. Ta ütles, et on oma aega siin vabatahtlikuna väga nautinud. Teda ootas veel ka ees 2 nädalat lõvipargis töötamist. Kahju, et ta juba nüüd ära oli minemas, tundus väga tore inimene olevat.
Õhtusöögi ajal nägin, kuidas üks meesterahvas inimeste taldrikuid kokku korjas ja samal ajal nende jäänuseid sõi. Naeris et tunneb neid inimesi ja teeb seda nalja pärast-võta siis näpust, miks keegi kellegi jäänuseid peaks sööma...Enne õhtusööki kohtasin veel ühte inglast, kes rääkis, et olevat delfiine ujumas näinud. Mina aga olin selle maha maganud...ehk õnnestub minulgi seda imelist vaatepilti millalgi näha.
Õues oli torm, tõeline Aafrika vihmatorm.
Friday, April 3, 2009
Vabatahtlik ehk erikülaline
Hostellis nimega Island Vibe võeti mind kenasti vastu. Kui Kunno (aafriklane kes hostellis töötas) kuulis et ma olen vabatahtlik, siis ma muud ei kuulnudki kui et Eike on erikülaline, ta on vabatahtlik. Tundus et selle eest ollakse siin väga tänulikud. Kunno näitas mulle ja veel kolmele tütarlapsele, kes olid matkama tulnud, mis kus asub ning tutvustas meile hostelli töötajaid- Micha ja Fortune ja hulka baarmane, kelle nimed mul kõik kohe meeldegi ei jäänud. Ta luges sõnad peale, et pass ja raha tuleb seifi anda-see tundus suhteliselt loogiline asjade käik. Veel märkis ta ära, et randa tohib minna vaid päevasel ajal ning öösel minek on rangelt keelatud, sest tegemist oli ikkagi kõrbealaga.
Elamistingimused olid suht algelised- tuba, 4 voodit (2 nari) ja laud, üks aken ning uks, mida väljastpoolt lukku ei saanud panna. Dushikabiinid ja WC-d olid meestele ja naistele ühised, selle vahega et dushi alla minnes läksid ikkagi dushikabiini, mitte ühisesse dushiruumi. Jumal tänatud! :)
Sel õhtul ma hambaid pesema ei jõudnudki, sest ma ei teadnud, kas siinset vett hammaste pesuks kasutada tohib või mitte. Närisin kuni magama minekuni nätsu. Nende kõhuhädadega ei saa ju jamada...Wesley ütles, et lähim haigla asub 50-minutilise sõidu kaugusel.
Siin ma nüüd siis olingi- Jeffrey’s Bays, ookean akna taga mühisemas ning tundsin, kuidas olin ennast sõna otseses mõttes saatuse kätesse andnud- uinudes varakult...juba umbes poole kümnest.
Elamistingimused olid suht algelised- tuba, 4 voodit (2 nari) ja laud, üks aken ning uks, mida väljastpoolt lukku ei saanud panna. Dushikabiinid ja WC-d olid meestele ja naistele ühised, selle vahega et dushi alla minnes läksid ikkagi dushikabiini, mitte ühisesse dushiruumi. Jumal tänatud! :)
Sel õhtul ma hambaid pesema ei jõudnudki, sest ma ei teadnud, kas siinset vett hammaste pesuks kasutada tohib või mitte. Närisin kuni magama minekuni nätsu. Nende kõhuhädadega ei saa ju jamada...Wesley ütles, et lähim haigla asub 50-minutilise sõidu kaugusel.
Siin ma nüüd siis olingi- Jeffrey’s Bays, ookean akna taga mühisemas ning tundsin, kuidas olin ennast sõna otseses mõttes saatuse kätesse andnud- uinudes varakult...juba umbes poole kümnest.
Welcome to Africa ehk taksosõit Port Elizabethist Jeffrey's Baysse
Port Elizabethi jõudsin ma umbes tund aega oodatust hiljem. Olles koti kätte saanud ja saabumisväravatest väljas, nägin ma pikka kasvu mustanahalist meest, kellel oli käes silt Eika Saartz. Tundus suhteliselt minu nime lähedane, seega läksin temaga juttu tegema. Jah, see oligi taksojuht Wesley, kes mulle vastu pidi tulema. Hästi kihvt kutt oli. Minu reisi suurim blondiinihetk oli see, kui ma andsin oma kotid taha pagasnikusse ja küsisin seejärel Wesleylt, kas ma peaksin ette või taha istuma. Ta vastas selle peale, et sinna kuhu tahan-ette või taha, kasvõi katusele, aga siis ta minu turvalisuse eest ei vastuta:) Otsustasin siis ette istuda. Lähenesin autosse paremalt poolt, tegin ukse lahti ja nägin seal rooli. Sain aru, et olin uksega eksinud...Kuradi vasakpoolne liiklus, ma ütlen! Wesley pidi ennast kõveraks naerma, öeldes lõpuks minu lohutuseks, et ma pole esimene inimene, kes taksot on juhtida tahtnud. Üldse rääkis ta terve tee hästi palju ja küsis minu käest kõiksugu asju alates nahavärvist Eestis kuni selleni, kas ma olen kihlatud või mitte. Naersime südamest terve tee. Kuulasime Rnb-d (kohalikku artisti Derekit) ja püüdsime sõita täpselt vastu päikest, mis oli NII SUUR, et ei oska kohe sõnadessegi panna. Naersin Wesleyle, et pangu silmad kinni ja sõitku tunde järgi. Ta naeris ainult selle peale. Tegemist oli kiirteega ja vähe sellest, et me sõitsime vasakul pool (harjumatu mulle), oli kiirusepiiranguks 120 km/h, aga Wesley sõitis 180 km/h. Roolivõimust kui sellisest ei olnud juttugi –lihtsalt üks ligadi-logadi Opel. Kergelt kõhe tunne oli. Teel Jeffreys Baysse õpetas Wesley mulle afrikaani keelt ja mina talle vastu eesti oma. J’bays võtsime peale veel 3 noort kutti, kes olid Wesley sõbrad ning kelle ta kuskile ära pidi viskama. Rootslased muide! Veidi maad enne hostelli jõudmist sõitis meie ees kastiauto kus oli hästi palju inimesi sees. Wesley lehvitas neile, lasi signaali ja ütles siis mulle- Welcome to Africa.
Wednesday, April 1, 2009
Johannesburgi lennujaamas ehk kuidas ma peaagu suhkrukoomas olin
Johannesburgis toimus maandumine ratastele- ei midagi hullu. Passikontrollis küsiti, kuhu ma lähen ja lasti läbi. Pagas ei läinud ka kaduma, aga saades koti kätte ning liikudes tollitöötajate juurest mööda, võeti mind küll vahele. Mõtlesin kohe kõige hullema peale- kästakse kott lahti pakkida, riided seljast võtta ja siis hakkab ristküsitlus pimedas ruumis, lampidega otse näkku...aga õnneks mitte (olen vist liiga palju filme vaadanud...) Küsiti, kuhu ma lähen ja mis mul kotis on. Vastasin et Jeffreys Baysse ja et kotis on riided ning veel mõned vajalikud “isiklikud asjad”. Tundub ju suhteliselt loogiline, et naisterahva suur reisikott on ainult riideid täis :)Igatahes õnnestus mul uuesti passi näidata ja reis võis jätkuda.
Nii nagu ma lennujaamapiiride ustest välja sain, kargas uus mees minu lähedale. Mõtlesin, et mis nüüd on. Mees uuris kuhu lähen. Mina kui üliettevaatlik inimene lihtsalt eirasin teda alguses, aga pärast seda kui ta mulle oma ametidokumenti näitas, lubasin ma tal ennast õigele teele juhatada- check-ini. Unustasin internetist uurida, kas sellise “teenuse” eest peab ka tasuma...naeratasin talle ja läksin oma teed.
Lennujaamas otsisin ühe Subway kohviku, kust ostsin omale juua-vett ja coca-colat. Vett oli selleks vaja, et malaariatablett sisse võtta. Kuna mulle üle leti paistis see täiesti normaalne vesi olevat, siis ma üldse ei vaadanud, mida nad seal tegelikult pakuvad. Vee maitse meenutas midagi õuna ja pirni vahepealset, jube magus värk oli! Kuna rohu võtmiseks oli vaja ka midagi süüa ja ma olin lennukis kell pool 9 oma hommikusöögi nahka pistnud, siis otsisin kotist välja esimese ettejuhtuva toidu. Kätte jäi see sama Kalevi shokolaaditahvel, mis minu Aafrika hädaabipakki pandud oli. Siinkohal tervitused kallikestele! :) Coca-cola ja shokolaad-milline suurepärane kooslus ja eelsoodumus suhkrukoomasse langemiseks. Õnneks päris viimasesse staadiumisse ei langenud...Küll aga pidin ma nentima, et vaatamata hullule õhukonditsioneerile ja teadmisele, et õues pidi +18 kraadi olema, olin mina täiesti läbimärg ja ootasin, et saaks juba pesema. Mõelda vaid, mis veel esmaspäeval saab, kui lubas +30....
Mis siis veel? Kuna istumiskohtadega oli lennujaamas kehvasti, siis kasutasin ma istumiseks oma reisikotti. Äärmiselt tänuväärne pagas. Pean vaid meeles pidama, et tagasi tulles mõnda vaasi ei ostaks:) Muide kui ma lennujaamas WC-d otsisin, siis õnnestus mul kõigepealt siseneda meeste omasse, kust mind kohe välja aeti ja kui ma kõrvalasuvasse ruumi siseneda tahtsin, siis seal oli hoopis relvade check-in. Tundub ju suhteliselt loogiline, et käid WC-s ära ning siis tshekid üksiti ka oma relvad sisse. Naiste WC oli hoopis kuskil kaugel...aru ma ei saanud...
Check-ini Port Elizabethi ootasin ma peaaegu 4 tundi kui mitte rohkem. Vahepeal jõudis isegi mu kõht valutama hakata. Kahtlustasin et selle põhjuseks oli malaariatablett, aga päris kindel ei olnud. Igatahes pärast valuvaigisti sisse võtmist läks olemine tunduvalt paremaks.
Check-inis oli mul raskusi kohaliku töötajaga, kelle lõunapausi ma justkui segasin. Ta peitis pidevalt oma pea leti alla ning kui sealt välja ronis, oli tal suu täis. Katsu siis sellise inglise keelest aru saada! Vähemalt püüdis ta minu nime välja öelda ja pärast pisikest harjutamist suutis ta seda ka teha:) Kenasti juhatas ta mu alla korrusele väravasse, kuigi koht, kust mina läbi pidin saama, asus täpselt samal korrusel. Suutsin vahepeal tervele lennujaamale ringi peale teha ja juba õuegi sattuda, aga see tundus tibakene kahtlane kant, seega liikusin kiiresti sisse tagasi. Lõpuks leidsin ka oma õige värava.
Kell 15.15 pühapäeval, just siis kui lennuki pardaleminek pidi algama, teatati valjuhääldist, et lend lükkub tehnilistel põhjustel edasi. Tundsin kahjurõõmu, sest mul oli reisikindlustus :)
Teel Johannesburgi ehk igav öine lend
Johannesburgi lendav lennuk oli elu suurim, millega üldse sõitnud olin. Istmeid oli reas 10. Vähemärkusena pean lihtsalt ära mainima, et enamus lennusaatjaid olid mehed. Minu kõrvale ei istunud see kena kutt, kellelt ma lennujaamas pilku eemale ei saanud (elu on ikka ebaõiglane vahel...) vaid hoopis üks inglise keelt kõnelev paarike, kes lõhnas kergelt alkoholi järele. Päritolumaaks oli neil Lõuna-Aafrika. Esimese söögikorra magasin ma maha, teise ajal avasin silmad ning sain lasanjet- kell 2 ÖÖSEL. Lennuk raputas kogu söömise aja korralikult, seega seedimisega probleeme ei olnud.
Öö möödus suhteliselt rahulikult, keerutasin ennast ühele ja teisele küljele ning püüdsin magamiseks sobivat asendit leida. Tekk, mis igaühele anti, oli sünteetiline ja andis särtsu...Inglise paarike jõi hommikul hästi palju vett- kihistasin endamisi naerda, et ju see gin toonikuga ikkagi andis tunda. Ahjaa, öösel kui härra minu kõrval järjekordse kokteili endale tellis ja ma mõtlikult vaatama jäin, palju tema kõrri seda kraami mahub, küsis stjuardess lõpuks, kas ma äkki ei tahaks ka mingit jooki. Njaa...lennukid, õhuaugud ja alkohol ei käi minu jaoks koos...
Öö möödus suhteliselt rahulikult, keerutasin ennast ühele ja teisele küljele ning püüdsin magamiseks sobivat asendit leida. Tekk, mis igaühele anti, oli sünteetiline ja andis särtsu...Inglise paarike jõi hommikul hästi palju vett- kihistasin endamisi naerda, et ju see gin toonikuga ikkagi andis tunda. Ahjaa, öösel kui härra minu kõrval järjekordse kokteili endale tellis ja ma mõtlikult vaatama jäin, palju tema kõrri seda kraami mahub, küsis stjuardess lõpuks, kas ma äkki ei tahaks ka mingit jooki. Njaa...lennukid, õhuaugud ja alkohol ei käi minu jaoks koos...
Lend Tallinnast Frankfurdi ehk tasa sõuad, kaugele jõuad
Vaatamata ärevatele hetkedele lennujaama check-inis (check-ini tädi helistas kuhugi, küsis midagi , uuris kuhu ma lähen jne) sain ma turvaväravatest kenasti läbi. Puhas pliks:) Tagasi vaadates nägin veel ühe väga kalli inimese veidi kurba ja murelikku nägu...Lehvitasin talle ja lend võiski alata.
Guten abend, guten abend-tervitati mind ja kõiki teisi lennukis. Kell 17.50 istusin ma juba õnnelikult pardal, kohal 11A. Äärmiselt märkimisväärne koht just sellepärast, et see asus kohe avariiväljapääsu kõrval ning tänu sellele ei olnud minu ees tooli, mis oleks jalgade väljasirutamist seganud. Ongi hea, saan esimesena välja, kui peaks vajadust olema- mõtlesin ma endamisi. Stjuardess uuris kas shpreehen doitshi või spiikin inglishi... Jäin hetkeks mõtlema, et sai ju kunagi seda saksa keelt õpitud ja vastasin ENGLISH. Stjuardess naeratas ja ütles- perfect. Olen alati isegi arvanud, et minu inglise keel on perfektne. Ahhaa!
Tuledes Tallinn oli lumine...Lennukis mingeid erilisi emotsioone ei olnud, mõtlesin lihtsalt niisama omi mõtteid ja vaatasin pilvi. Kuskil ees karjus laps ja tagapool klähvis koer. Naljakas, arvasin, et koerad ei sõida salongis, aga ju siis on vahepeal mõni demokraatlik seadus vastu võetud...Märkimisväärseks osutus ka lennuki õhkutõusmise aeg....Mõtlesin, et äkki on lennuki mootoriga midagi lahti, aga aknast välja vaadates tundus kõik toimivat. Ju siis oli piloodil suuruse hullustus peal...Ega mul muidu selle tõusmise vastu midagi ei olnudki, lihtsalt tuled olid kustutatud ja mõtlesin endamisi, kas ma pärast oma käekirjast ka aru saan. See annab mul ju isegi arsti käekirja mõõdu välja :). Ja üldse, ma ei tea, mis nende lennukite konditsioneeridesse pannakse, aga minul tuleb alati uni peale...
Kell 18.45 hakati juba (Tanelit tsiteerides) nämmu-nämmut pakkuma:) Just siis jäin ma mõtlema, et kui minu kõrval oleks keegi istunud, siis vastavalt eelpool mainitud tooli puudumisele, ei olnud mul ju tegelikult ka lauda, kus süüa. Lähenedes asjale loominguliselt, oleksin arvatavasti põrandale pikniku teinud. Esitaksin siinkohal ka küsimuse suurele ringile- kas te olete kunagi mõelnud, miks lennukis alati linnuliha pakutakse? Et nagu saab odavalt tiiviku vahelt kätte või kuidas? ...hmm...midagi mille üle mõtiskleda. Igatahes ma väga loodan, et Johannesburgi lennul sebra või ninasarviku liha ei pakuta:) Või mine sa tea, äkki on hea.
PS! Jätsin tee-ja kohviringi vahele ning Lacto 7 tableti ka võtmata, sest olin kergelt mures, et see viimane minu kõhu mikrofloora ehk liialt ära normaliseerib.
Aknast välja vaadates paistsid tuled. Ega need vist midagi muud saanud olla, Suure Poolamaa valgustus. Mingil hetkel kadusid tuled ning ma vajusin kergelt unne.
Maandumine Frankfurdis oli nii pikk nagu oleks pool Saksamaad autobahnal läbinud. Midagi muud huvitavat lennujaamas ei toimunud. Pidevalt otsiti mingeid aasia päritolu reisijaid taga ning üks lennujaama töötaja oleks mu peaaegu oma kohvrivedamiskäruga alla ajanud, aga muidu läks kõik ludinal:) Ooteaeg Johannesburgi lennule oli 2 tundi. Jälgisin ootesaalis olevaid inimesi- kes magas, kes tegi sirutusharjutusi. Internetipunkti ei leidnud, seega vaatasin saksa telekanalist uudiseid ning sain aru, et 3-aastasest saksa keele õppimisest pole hetkel mitte mingit kasu. Nägin veel, kuidas Saksa politsei ootas lennuki pealt tulijaid. Täpset põhjust, miks nad seda tegid, ma ei mõistnudki, aga see ei olnudki nii oluline. Kuulasin ajaviiteks Trafficu plaati. Saadan siinkohal tervitused edasi Liisile, kes mulle oma CD-mängijat laenas. Lihtsalt infoks-minusugusele kohukesele oleks pidanud ka kasutusjuhend kaasas olema :)Aga noh, pole hullu, elu õpetas! :)
Friday, February 27, 2009
Elu nagu Trafficu laulus ehk asjad pakitud ja teele
Laekad veel avamata.
Kauged maad avastamata.
Saarte aarded leidmata
Täheseis lubab,
Et uus päev on parem kui eile.
Mind ju ei heiduta tuule suund
Loojub päike ja koidikul
Kaugele ära lendan
Päikese poole.
Ei tea mida mulle
Homne päev võib tuua
Kaugele üle maa ja vee
Linnuteelt kõige eest põgenen.
Kõik on tundmatu mulle
Pea ees nii sukeldun jälle
Teadmatusse sööstan taas
Tean et elu on vaid üks hetk
Tõuseb päike ja algab mu retk
Just sellised ongi Trafficu laulu sõnad, mille taustal ma täna oma asju pakkisin. Jumal tänatud, et nimekiri oli varem valmis tehtud, muidu poleks ma omadega mittekusagile jõudnud. Lisaks oli minu väike pakkimisaasistent Tanel nii hoos, et kõik mis mina kotti kokku pakkisin, tema sealt ka välja tõstis. Ühesõnaga suhteliselt nokk lahti ja saba kinni efekt tekkis... Kui usin assistent magama läks, sain oma asjad ilusti ka pakitud.
Laupäeva õhtul kell 18.15 läheb lennuk Frankfurti, sealt hilisõhtul edasi juba Johannesburgi poole (10,5 tundi lennukis magamist) ja kuskil poole 11 ajal peaksin juba Johannesburgis maanduma. Sealt edasi lõuna paiku Port Elizabethi, kus mind ootab juba kas Shane'i või Wesley-nimeline taksojuht sildiga "Eike". Kujutan ette et sellest tuleb üks pimekohting :D
Mis edasi saab...no sellest kirjutan juba kohapeal.
Kauged maad avastamata.
Saarte aarded leidmata
Täheseis lubab,
Et uus päev on parem kui eile.
Mind ju ei heiduta tuule suund
Loojub päike ja koidikul
Kaugele ära lendan
Päikese poole.
Ei tea mida mulle
Homne päev võib tuua
Kaugele üle maa ja vee
Linnuteelt kõige eest põgenen.
Kõik on tundmatu mulle
Pea ees nii sukeldun jälle
Teadmatusse sööstan taas
Tean et elu on vaid üks hetk
Tõuseb päike ja algab mu retk
Just sellised ongi Trafficu laulu sõnad, mille taustal ma täna oma asju pakkisin. Jumal tänatud, et nimekiri oli varem valmis tehtud, muidu poleks ma omadega mittekusagile jõudnud. Lisaks oli minu väike pakkimisaasistent Tanel nii hoos, et kõik mis mina kotti kokku pakkisin, tema sealt ka välja tõstis. Ühesõnaga suhteliselt nokk lahti ja saba kinni efekt tekkis... Kui usin assistent magama läks, sain oma asjad ilusti ka pakitud.
Laupäeva õhtul kell 18.15 läheb lennuk Frankfurti, sealt hilisõhtul edasi juba Johannesburgi poole (10,5 tundi lennukis magamist) ja kuskil poole 11 ajal peaksin juba Johannesburgis maanduma. Sealt edasi lõuna paiku Port Elizabethi, kus mind ootab juba kas Shane'i või Wesley-nimeline taksojuht sildiga "Eike". Kujutan ette et sellest tuleb üks pimekohting :D
Mis edasi saab...no sellest kirjutan juba kohapeal.
Saturday, February 21, 2009
Hello Africa PIDU ehk aitäh osalistele! :)
Reedel, 20.veebruaril, toimus pidu nimega "Hello Africa". See oli nagu all inclusive puhkusepakett, sisaldades häid ja väga kalleid lähedasi sõpru, suures koguses veini, mõõdukas koguses sööki ning Twisteri mängimist. Kes oleks arvanud, et meil nii lõbus saab olema, või kuidas?:) Ühelgi minu korraldatud üritusel ei ole ausalt öeldes kunagi ühtegi pressikonverentsi toimunud, aga sel korral see juhtus ja pean tunnistama, et tundsin ennast nagu mõni Olumpiavõitja. Minu pressiesindaja sai samuti oma ametiga väga hästi hakkama-tänu selle eest avaldub tema palgatshekil! Lihtsalt uskumatu, kuidas neid küsimusi minu suunas lendas...ma praegugi veel imestan et ma pikali ei kukkunud...
Muidugi nagu igal peol, siis ka sellel, oli nö "loomulik kadu". Teatan ametlikult, et meie keldrist on nüüdseks ära kadunud (või lugege-söödud; kuidas soovite) KÕIK hapukurgid ja me otsustasime Piretiga, et sel aastal tuleb rohkem kurke sisse teha!!!Äkki siis juba kampaania" Kõik kurgid purki" raames saab rohkem rahvast kokku kutsuda...no elame-näeme. Igatahes kindel fakt on see, et Aiki Aafrikast saabumise pidu toimub igal juhul ja siis juba nii, et Aik teeb külalistele kingitusi ja mitte vastupidi;) Ei suuda kohe ära oodata...
Muidugi nagu igal peol, siis ka sellel, oli nö "loomulik kadu". Teatan ametlikult, et meie keldrist on nüüdseks ära kadunud (või lugege-söödud; kuidas soovite) KÕIK hapukurgid ja me otsustasime Piretiga, et sel aastal tuleb rohkem kurke sisse teha!!!Äkki siis juba kampaania" Kõik kurgid purki" raames saab rohkem rahvast kokku kutsuda...no elame-näeme. Igatahes kindel fakt on see, et Aiki Aafrikast saabumise pidu toimub igal juhul ja siis juba nii, et Aik teeb külalistele kingitusi ja mitte vastupidi;) Ei suuda kohe ära oodata...
Thursday, February 19, 2009
Iga asja jaoks on PLAASTER ehk kuidas ma vaktsineerimas käisin ja mind lõpuks suitsetajaks tituleeriti
11.veebruaril käisin ma reisi jaoks vajalikke vaktsineerimisi tegemas. Kuna minuga alati mingeid iseäraselt imelikke asju juhtub, siis oli kindel fakt, et ega ma seekordki niisama lihtsalt ei pääse. Ühes perearstikeskuses Narva maanteel võeti mind rõõmsalt pereõe jutule, kes uuris kuhu ma reisima lähen ja milliseid vaktsiine teha soovin. Mina, kes ma olin teinud internetis sügavuurimustöö Lõuna-Aafrikas levivatest haigustest, nimetasin (vähemalt püüdsin neid ladinakeelseid keerulisi nimetusi nimetada) umbes 7 erinevat asja, mille peale ta kergelt naeratas ja ütles, et ei tasuks üle ka pakkuda ning torkas mulle sisse A ja B-hepatiidi ja kõhutüüfuse vastu võitlevad rohud ning kirjutas lisaks veel ka malaariatabletid. Ta hoiatas ka, et 48 tunni jooksul hakkan neid haigusi läbi põdema ning kui aus olla, siis oli mul hea meel, et ma omale 7 süsti teha ei lasknud, sest õhtul ikka käsi valutas süstimiskohtadest. Õnneks haigusenähtusid ei tekkinud, kuigi hajameelsus oli küll suurenenud... Nimelt töölt koju tulles seisin ma Põhja puiestee ristmikul ning ootasin rohelist tuld ning kustutasin tuled ära ning sõitsin siis rahulikult edasi. No mis sa teed, juhtub :)
Sellel samal õhtul käisin ma ka kalli sõbranna Liisi sünnipäeval Toolboxis. Kuna mul oli lühikeste varrukatega pluus, siis paistsid plaastrid välja. Paari külalise jaoks olid need samad plaastrid ka küsimusi tekitanud, sest nende teada ei pidavat ma suitsetama ja need plaastrid nägid suht suitsetamisvastaste plaastrite moodi välja. Nalja sai rohkem kui rubla eest. Ütlesin, et jah, üks on rasestumisvastane plaaster ja teine suitsetamisvastane. Iga asja jaoks on mul PLAASTER.
Wednesday, February 18, 2009
Kuhu lähed, Eike? Ehk ametlik teadaanne
Olen maailmakodanik, õigemini saan selleks ametlikult 28.veebruaril, kui võtan oma reisikoti ning asun teele- suunaks Lõuna-Aafrika Vabariik, Jeffreys Bay. Kogu maailmas tuntud surfarite paradiis. Aga mina ei lähe sinna surfama, kui aus olla siis ma isegi ei oska surfata. Ehk leian mahti kohapeal proovi teha, aga see ei ole kindlasti esmatähtis. Lähen sinna ennast leidma ja otsima vastuseid küsimustele, mida ma hetkel isegi veel küsimusteks ei oska formuleerida. Ei, see ei ole ka palverännak, isegi mitte ligilähedale- see on puhkus, kuhu on kombineeritud suurel hulgal päikest, loodetavasti palju seiklusi ning uusi tutvusi ja sekka ka 5 päeval nädalas 8 tundi vabatahtlikku tööd ühes kohalikus lasteaias. Olla abiks kahele kohalikule kasvatajale, kes peavad igapäevaselt hoolitsema ca 25 lapse eest, kellel vanust kuni 6 aastat. See on justkui samm tagasi lapsepõlve- mängime, laulame, tantsime, teeme ekskursioone, õpime. Lisaks sellele peaksin kaasa aitama ka kohaliku kommuuni arengule, aga mida see endast täpsemalt kujutab, selgub kohapeal.
Miks siis? See idee oli kuskil minu ajusopis juba väga ammu ning nüüd, kus majandus rusub ja rutiin argipäeva nii halliks muudab, on aeg minekuks just väga küps. Nüüd te küsite, et kauaks ma sinna lähen? Nojah, kuna teekond sinna on suhteliselt pikk, siis olen plaaninud seal veeta 4 nädalat või tsiteerides ühte kallist inimest- kuradi kuu aega...:) ning olen Tallinnas tagasi 29.märtsil.
Siia reisipäevikusse proovin kirja panna kõik oma tegemised ja muljed kohapealsest elust-inimestest, kultuurist, loodusest-kõigest mis mainimist väärt. Juhul kui interneti ja arvutitega lood halvasti on, siis luban käsi südamel, et seda juttu saab lugeda hiljemalt aprilli alguses, sest varun enda jaoks kindlasti ka märkmiku ja posu pastakaid.
C'est la vie.
Subscribe to:
Comments (Atom)
